Noortega avalikus ruumis, nende igapäevastel radadel jalutades on antropoloogi soov lihtne: „Näidake mulle oma linna.“
Kui elukohaga seotud hoiakud on pigem negatiivsed, on abi ruumiharidusest, see on töötubadest, kus õpetatakse oma elukeskkonda hoidma ja hindama.
Mary-Ann Talvistu: „Koordineeritud ja rahastatud tegevusel on laiem kandepind, Eestis on noortega tegutsemine killustatud või siis tegelikust elust liiga lahus.“
Muutunud ühiskond ja inimvajaduste mitmekesisus pakuvad innovatsioonivõimalusi. Universaaldisain ei ole takistus ega seaduse sund, vaid kõiki kaasav looming.
Kõigile on selge, et visuaalkultuur ja virtuaalsuhtlus murendavad aktiivselt lugemiskultuuri, aga ühtlasi toodab see lapsikut suhtumist nii kirjandusse kui ka kõigesse muusse.
Lastel on küll kogu inimkonna tarkus taskus või peopesal, kuid nad ei oska selleni jõuda, kui lapsevanemad ja kool ei õpeta nutiseadmeid kasutama.
Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, helide keeles väljendutakse aga hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil.
In memoriam PhD Priit Kruus (3. XII 1981 – 25. XI 2018)
Proosaautoreid huvitavad jätkuvalt kaasaja ühiskondlikud probleemid, seevastu kui luule on naasmas traditsioonilisema lüürilise luulekeele juurde.
Läbi ajaloo võib täheldada korduva järjekindlusega ilmuvat tõsiasja: info loomisel ei mõelda selle säilitamisele.
Narva endises Baltijetsi tehases avatakse kolme mitmeotstarbelise saaliga Vaba Lava teatrikeskus.
Triin Paja luulekogu „Nõges“ on hästi toimetatud tugev debüüt. Raamatu ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus on kujundite kordumine.
Ülemaailmselt edukad muusikalid on tihtipeale nagu tehases toodetud mänguasi: läikiv plast on ilus ja värviline, aga kätte võttes tundub see oodatust alati väiksem ja kergem.
Filmikunst jaguneb kaheks: filmid, mis on tehtud enne või pärast Jean-Luc Godardi debüüti „Viimsel hingetõmbel“.
Kas glüfosaat põhjustab vähki?
õhuLossi kunstnikud on kahekümne aasta jooksul loonud oma esteetilise utoopia, mütoloogilise paiga. Nüüd on nad jõudnud tundmatusse vahetsooni.
Venemaa allutas kerekid XVIII sajandi lõpuks, ent ametnike haldussuutmatuse tõttu ei seganud see asjaolu kerekkide elu veel pikka aega.
EMLSi mees- ja noormeestekooride konkursiga kaardistati üsna üheselt praegune meeskoorimuusika seis kõigi selle võlude ja hädadega.
Kui seni on Aasia praegune tarbekunst Euroopa kollektsionääridele olnud eksootiline ja põnev, siis nüüd võetakse seal meeleldi vabatahtlikult omaks lääne kunsti kaanonid ja stambid.
Poole võitu, mis pidavat lavastamisel seisnema õiges osade jaotamises, on Ervin Õunapuu osanud tasku panna.
Kaur Riismaa, „Nutivaesus ja -vaegus praktiku silme läbi“
Helelyn Tammsaar, „Üheksa kuud aastas me lihtsalt külmetame“
Arne Merilai, „Lapsik klassika“
Urmas Lüüs, „Made in China ehk Märkmeid Hiinamaalt“
Tambet Kaugema, „Tehasest sirguski teatrimaja“
Olev Remsu, „Film kui revolutsiooni akt“