Eestist alguse saanud maailmakoristuspäevaga on ebakõla valitsuse toetatud ülemaailmse initsiatiivi ning kodus toimuva vahel rabav.
Suurüritused ja festivalid on loogiline valik suunamaks inimesi keskkonnahoidlikuma käitumismustri poole.
Tarbimine on loodusseadus. Ainus, millele apelleerida, on mõistlikum tarbimine.
Kaks aastat väitlusi Eesti metsade tuleviku üle on pannud pettuma need pealtvaatajad, kes ootasid tõe võidukäiku, kiireid poliitilisi lahendusi, ajakirjanduse jahtumist või osalejate leebumist.
Praegune Moskva on Euroopa originaalide hiiglaslik burleskne, groteskne koopia.
Ahto Lobjakas ja Andrei Hvostov: Süürias läheb kahtlemata elu edasi, nii nagu mis tahes oludes – kummalisel kombel elavad inimesed kuidagimoodi ka Somaalias, Lõuna-Sudaanis ja Liibüas.
Greta Koppel: „Oli viimane aeg Michel Sittowi näituse korraldamiseks, viimase kümnendi jooksul on tema kui silmapaistva portretisti või rändava kunstniku vastu huvi kasvanud.“
Filmis esitatakse küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone.
„Ekraani arheoloogia“ on oluline kõigile neile, keda huvitavad rahvusvaheline koostöö, audiovisuaalse kunsti eksport ja põlvkondade kultuurimälu sidusus.
Looduse krooni paradoks: inimese suhe keskkonnaga on viinud ökoloogilise katastroofi lävele. Kroon, mis kiiskab keset prügimäge.
Elmet Treier: „Ökoloogiline jalajälg ei ole jalajälg, vaid suur must auk ning senise tarbimis- ja disainifilosoofia toel kaevame seda auku aina sügavamaks.“
„Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole.
Tean hästi, millised eestikeelsed veebipäevikud on praegu kõige populaarsemad. Leidub blogisid, mille juurde pöördun süüdlasliku ilmega üha tagasi.
Kiirelt lennanud austuskontsert jääb tõenäoliselt viimaseks, kus Collage’i pärand sel kujul ette võetakse.
Lutheri vabrik, Venesta ja Isokon – kõik vineeri kui tugeva, elegantse ja taskukohase materjali eest väljas oma aja uuenduslikud ettevõtted.
„Kihnu Jõnni“ lava on üllatuslik, selge ja efektselt eesmärgipärane. Ka siin on, nagu merelgi, oluline teema vastupanu. Materjali vastupanu.
Tänapäeva pärsia kirjandusklassikasse kuuluva sünge jutustuse esteetilisuse tagab morbiidne kõrgstiil.
Taarka pärimusteatri „Vanahunt“ tõestab, et vana head situatsioonikomöödiat on võimalik väheste vahenditega värskelt ja üllatuslikult huvitavaks mängida.
Südikad säravad ja andekad noored muusikud kandsid juubelihooaja avamise vastutuse auga välja ning pakkusid kuulajatele laetud kontserdiõhtu.
Priit Pius vajab ja väärib lähiajal rolli, mis oleks paras pähkel pureda, sest on esimese armastaja või humoorika kõrvaltegelase ampluaast välja kasvanud.
Paul Emmet, „Tarbimine tappis su kultuuri“
Vahur Afanasjev, „Mõningaid ebakohti jäätmekäitluses ja sipelgate elus“
Asko Lõhmus, „Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim“
„Disain parandab ja arendab“, intervjuu disainer Elmet Treieriga
Michel Sittowi suurprojekt Kumus
Mihhail Trunin ja Moskva absurd