Kirill Serebrennikovi „Suve“ vaatamine tekitab küsimusi, milliseid ei peaks õnnestunud filmi korral tekkima.
Kalgini raamat jätab vastuseta küsimused, mida Kino liikmed lääne muusikast kuulasid ning missugused olid tingimused, kus nad oma loomingulisi impulsse said arendada.
Hästi läbi mõeldud küsimus saalist võib rohkemgi meelde jääda kui võistlus kutsutud kaasarutlejatega mikrofoni kättesaamise eest.
Vincent Honoré: „Sellest, et biennaale on liiga palju, räägivad ainult kunstiprofessionaalid, kel on luksus pidevalt ringi reisida.“
Kuidas teha kunstinäitust, millel on esteetiline väärtus ka Marsi peal ja mille abil saab sügavuti mõtestada spetsiifilist kultuuriruumi?
Berliini biennaalil näidatakse ebavõrdsuse igapäevasust, kus kunst võib olla pelgupaik ja vahend, mille abil brutaalseid nähtusi analüüsida.
Ajaloole osutamine on nüüdisaegse raamistikuga „Eestiranna“ lavastuse kandvamaid külgi ja tänuväärselt tuuakse välja ka kohalik eluviis.
Tõnis Vilu ja Andrus Kasemaa mõjusad luuletused sobivad tõhustama ID-kaardi turvalisust.
Tundub, et praegune keskkond ei talu tühjustunnet. On aeg valida pooli ja ilma valimata ei saa enam läbi.
Intensiivpõllumajanduse alternatiivina võiks linnas rajada võrgustikud, kus on segunenud arhailine loodust hoidev mõtteviis ja tulevikuideed.
Peeter Tammearu mängitav Päts on talupoeglik, lihtsat elu ihkav, ajaloost väsinud mees, kes valitseb oma riiki nii nagu vastutustundlik, ent podagrahaige talunik.
Erinevalt mõnest elulise sodi sisse uppuvast brikolöörist on Flo Kasearu omaeluline kunst vägevalt üldistusjõuline.
Võib-olla on looduse vaatenurk võimalus taas linnaplaneerimises mõelda suurelt, käsitleda linna kui metsikut loodust oma äärmuslikeimas vormis.
Kasakad on etnostevaheline etnos, rahvas, kes on põimunud läbi teiste rahvaste.
Aleksandr Ogarevi lavastus „Kostja ja hiiglane“ kahjuks ei pehmenda, vaid pigem võimendab Mart Kivastiku näidendist lähtuvaid nõrkusi.
Roger Scruton on haruldane talent: ta on konstruktiivsuses veenvam ja tugevam kui kriitikuna.
Marco Gandini: „Olgu lauljad algajad või kogenud, ma suunan nad proovis alati teksti sügavuti lugema. Nimetan seda klaveriga lugemiseks.“
Suurele osale koorilauljatest piisabki omakeskis üritustest ja laulupeost, rahvusvahelise õpi- ja arenemishuviga maailmavaate avardajaid napib.