Kodu korrastamine võiks alata endast

REIN RAUD

Edmund Burke’i selts on võtnud enda peale tänuväärse ülesande selgitada eesti konservatiividele, millised on nende poliitilised vaated. Oluliseks tähiseks sellel teel võib lugeda Roger Scrutoni raamatu „Kuidas olla konservatiiv“ (edaspidi KOK) avaldamist. Sama autori teise, samaaegselt ilmunud teose „Tolad, petised ja tülinorijad“ (edaspidi TPT) kohta seda paraku öelda ei saa, selle raamatu näol on tegemist küündimatu katsega pühkida laualt suurem osa XX saj teise poole Euroopa filosoofiat ja kriitilist teooriat, mis ei veena kedagi, kes asjast midagigi teab. Kui üldse, võib see raamat ehk toimida hoiatava näitena, kuidas ideoloogilised silmaklapid suudavad pimestada ka ilmselgelt intelligentse ja kõneosava kriitiku. Aga neid Scrutoni lugejaid, kes soovivad hukka mõista ilma mõistmata, see tõenäoliselt ei heiduta. Mis teha, just niisamuti mõistsid Nõukogude Liidus töötajate laiad massid keelatud autorite loomingut hukka seda lugemata ja sõjakad muslimid 1990ndate Iraanis juubeldasid Salman Rushdie surma nõudva fatva peale ilma vähimagi ettekujutuseta „Saatanlike värsside“ sügavalt humanistlikust sõnumist. Paraku leidub alati ja kõikjal inimesi, kes on valmis kividega pilduma kõike, millest nad aru ei saa.

Rohujuuretasandilt kasvav tsiviilühiskond

KOK esitab Scrutoni positiivse programmi. Peatüki kaupa käib autor läbi meie ajastu poliitilises diskussioonis tooniandvad põhimõtted, leiab igaühes neist (kaasa arvatud need, mida konservatiivid harilikult kritiseerivad) midagi olulist ning ühtlasi osutab, kuidas kõik need (kaasa arvatud need, mida konservatiivid oluliseks peavad) äärmusteni jõudes võivad ohtlikuks osutuda. Nii on tal öelda üht-teist positiivset ka sotsialismi ja multikultuurilisuse kohta ning ka kapitalism ja rahvuslus ei jää kriitikata.

Paljud KOK diagnoosid kaasaja ühiskonna hädadele on sellised, et võiksin neile kindlasti alla kirjutada. Raamatu eessõnas loetleb Scruton asjad, mis on talle olulised, aga sattunud ohtu: võimalus elada oma elu nii, nagu me soovime, õigusemõistmise turvalisus, keskkonna kaitstus, koolide ja ülikoolide avatud ja õpihimuline vaimsus, demokraatlikud valimised (KOK 8). Täiesti nõus. Aga kui ta sealsamas ütleb, et ratsionaalne vastus sellele ohule on konservatism, siis hakkab kuidagi imelik. Sest pigem on need asjad sattunud/sattumas nii meil kui mujal ohtu just nimelt nende poliitikute tegevuse tõttu, kes vähemasti ise ennast konservatiivseks nimetavad. Õigusemõistmise turvalisus? Eesti konservatiivide lubadust, kuidas nende võimuletulekul kohtunike pead veerema hakkavad, võiks ju pidadagi tühipaljaks praalimiseks, kui poleks näha, mida nende Poola kolleegid teevad. Keskkonna kaitstus? Trumpi initsieeritud USA lahkumine Pariisi kokkulepete süsteemist on seda tükk maad vähendanud, kliimamuutuse eitamine on levinud just anglo-ameerika konservatiivide seas. Koolid ja ülikoolid? Eesti haridussüsteemi juhtisid neoliberaalsele teele Isamaa haridusministrid ja väga ei tundu ka, et Betsy deVos oleks USA haridussüsteemis avatud vaimsust juurutamas. Demokraatlikud valimised? Millegipärast sekkuvad Cambridge Analytica tüüpi manipuleerijad protsessi just konservatiivsete kandidaatide ja Brexiti-taoliste ettevõtmiste poolel. Isegi kui Scrutonil olekski tuua sama veenvaid näiteid vasakpoolsete samalaadsest tegevusest, osutaks see ikkagi vaid asjaolule, et rumalate ja kahjulike otsuste ning poliitiliste veendumuste vahel ei ole otsest korrelatsiooni.

See aga tähendab paradoksaalselt, et ka Scrutoni väljapakutud ideaal, „oikos’e tagasi asetamine tema kohale oikonomia’s“ ehk kodu ja kodutunde taaselustamine majanduslikule efektiivsusele orienteeritud ühiskonnas, ei pruugi samuti olla jäädavalt keevitatud parempoolse ja konservatiivse maailmavaate külge. Tõsi, Scrutoni jaoks on selle kodu-idee kandja konkreetne kogukond, mis võtab kuju riigina (KOK 124) ehk rahvus ning seetõttu pole midagi imestada, et ta on Brexiti toetaja. Riikideülestesse globaalsetesse struktuuridesse suhtub ta umbusuga, olulisem on käegakatsutav ja kergestimõistetav. Aga tema rahvuslus ei ole olemuslikult agressiivne, pigem vastupidi, ta on rahvusluse destruktiivsest potentsiaalist täiesti teadlik, kuid peab lihtsalt naabrussuhetest, rohujuuretasandi koostööst ja ühistest pingutustest lähtuvat, alt üles kujunevat kodanikeühiskonda paremaks aluseks meie-tundele kui ühist religiooni või sugulussuhteid ja päritolu. Noteeritagu, et Scrutoni jaoks ei ole rahvus etniline mõiste, vastupidi, ta peab seda lääne oluliseks saavutuseks, et „ühiskonna liikmeks olemine [on] vabastatud usulisest kuuluvusest, rassilistest, etnilistest ja sugulussidemetest ning „üleminekuriitustest“, millega kogukonnad nõuavad endale oma liikmete hingi, kaitstes end teiste kommete ja teiste hõimude reostuse eest“ (KOK 106). Põhimõtteliselt tähistab rahvus tema jaoks integreerunud tsiviilühiskonda ja rahvuslus seetõttu põhiseaduslikku patriotismi, mida siinkandis peetakse pigem tõsise rahvusluse vastandiks. Kui eesti parempoolsed sarnasest vaatest juhinduksid, oleks meie riigi jaoks laiemalt konsensuslike tulevikuvisioonide visandamine oluliselt lihtsam.

Tõsi, kohe tuleb meie konservatiividele veel halbu uudiseid: Scruton rõhutab korduvalt, et tema mudel toimib vaid angloameerika tavaõiguslikus kultuuris, mille struktuur kasvab alt üles, mitte aga sellises õigusruumis, kus seadused kehtestatakse nii-öelda ülalt alla. Ka riik ei ole seetõttu rohkemat kui lihtsalt kasvamise loomulik piir, millest kaugemale rohujuuretasandilt kasvav meie-tunne ei suuda ulatuda. Sestap suhtub Scruton rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja isegi lepingutesse skepsisega. Need loovad üle inimeste peade kehtestatud, võõrandunud võimumehhanisme, mida peaks ideaalis asendama inimeste omavahelises suhtluses äratuntud põhimõtetele tuginev kord. Selles suhtes on Scrutoni ideaal pea äravahetamiseni sarnane Jürgen Habermasi programmiga, ja seda nii oma humanismis kui naiivsuses. Ka Habermas vastandab teadupärast inimeste suhtluses konstrueeruva vahetu eluilma ülalt pealesurutavale „sotsiaalsele süsteemile“, mis tugineb instrumentaalsel, pelgalt mõõdetavale efektiivsusele rajaneval võõrandunud mõistusel, mida ta kritiseerib. Sestap pole ka midagi imelikku, et Scruton oma Habermasile pühendatud lehekülgedel (TPT 187–202) sakslase tegelikke vaateid üldse ei analüüsi, vaid iriseb tema stiili kallal, kuni teatab, et Habermasi siht on „Hitleri … töö lõpuni viia“ (TPT 200). (Mis ka poleks selle teesi laiem kontekst, peaks nende sõnade kirjapanek võtma autorilt usaldusväärsuse.)

Kuidas Scrutoni ideaal peaks teostuma — või õigemini põhjus, miks see ei teostu —, tuleb hästi välja tema keskkonnakaitse-teemalises arutluses, mille osas jagan temaga mõttelisi sihte, ehkki mitte kogu hinnangut empiirilisele olukorrale. Rohelised ideed on tema jaoks olulised, sest ka meie looduskeskkond on meie kodu, meie oikos’e õitsengu vajalik tingimus. Õige konservatiiv peab olema ühtlasi roheline. Aga ikkagi ei meeldi talle ökoprobleemides rahvusvahelisi korporatsioone süüdistavad keskkonnakaitsjad, kelle „pöörane propaganda“ hoopis ähmastab probleeme, millega maailm silmitsi seisab (KOK 121). Süüdi ei ole nimelt korporatsioonid, vaid tarbijad, kelleta neid korporatsioone olemas ei oleks (KOK 122). Riikideüleseid kokkuleppeid pole vaja, sest ei olevat mingit tõendusmaterjali, et rahvusvahelistel institutsioonidel oleks õnnestunud midagi keskkonna heaks ära teha (KOK 125). Ja kui ongi, noh, siis see on erand (KOK 128). Ja kui midagi ikkagi kokku lepitaks, siis USA peaks sellest kinni, aga Hiina hüppaks alt ära (KOK 129). Paraku räägib tegelikkus teist keelt – Trumpi vaated kliimamuutusele on teada, ja mida me ka muidu ei arvaks Xi Jinpingist, tema jätkuv toetus Pariisi lepetele on igatahes väärt lugupidamist.

Ülaltoodud põhjustel ongi Scrutoni arvates keskkonnaprobleeme võimalik lahendada ainult veenmismeetodil: inimestele tuleb selgeks teha, et nad peaksid tarbima vähem või teisiti. Iseenesest pole mõttel ju viga, ainult et praktikas see paraku ei toimi. Kas pole mitte nii, et võimas reklaamitööstus on hoopis edukam, kui ta veenab suuremat hulka inimesi tarbima rohkem ja mitte tingimata keskkonnamõjusid arvestades? Minu meelest on see ilmekas näide, kuidas ideoloogilised silmaklapid takistavad konservatiividel koostöö tegemist endast erinevatega isegi ühiste eesmärkide nimel. Suure raha roll kliimamuutuses lihtsalt ei mahu Scrutoni joonistatud pildile. Nii et unustage vennad Kochid, unustage Wall Street, kui teil õnnestub oma naabritele selgeks teha, et on inetu jätta prügi sorteerimata, olete teinud kõik, mis konservatiivsetes ideoloogilistes raamides võimalik. Ja kui see kõiki probleeme ei lahenda, siis ainult sellepärast, et inimesed ei võta neid veel piisavalt tõsiselt – ja seetõttu ongi õige aeg nendega tegeleda alles siis, kui inimesed ise neist aru saama hakkavad.

Scrutoni kirjeldust sellest, kuidas hakkab elu nägema välja globaalse soojenemise tagajärjel vee alla jäänud Londonis, loevad katastroofifilmide sõbrad kindlasti hinge kinni pidades: „Kui merepind tõuseb, siis mõjutab see selliseid linnu viisil, mis tõotab olla ühtaegu nii kulukas kui ka valus. Aga mis lubaks meil muutustega kohaneda? Kahtlemata needsamad asjad, mis võimaldasid meil kohaneda tööstusrevolutsiooniga: kujunevad välja uued kohaliku seotuse vormid, uued kodaniku­ühenduse vormid, uued koostöövormid naabritega vabades ja seadust austavates rühmades …“ (KOK 133). Äge. Aga võib olla siiski mõistlik ennetada, kuni see veel võimalik. Ja rongiaknast plastpudeli välja visanud kaasreisija noomimisest ei pruugi selleks piisata.

Trauma ja raev

Tulen nüüd siinse kirjatöö ebameeldivama osa juurde, milleks on ülevaade viisidest, kuidas Scruton kohtleb neid, kellega ta ei nõustu ja ühendab uusvasakpoolsete sildi alla. Osa neist on tõepoolest marksistid ja kommunistid (Hobsbawm, Gramsci, Althusser), osa noorpõlves marksismiga flirtinud ja sellest hiljem loobunud (Foucault, Derrida), ühe osa nõnda sildistatud mõtlejate ideedel aga pole vasakpoolse maailma­vaatega üldse mitte mingit pistmist (Lacan, Rorty, Galbraith, Dworkin, Said) ja uusvasakpoolsete nimekirja on nad sattunud lihtsalt seetõttu, et Scruton neid ei salli.

Aga ka päris vasakpoolsete endi eristamiseks ei jätku Scrutonil pooltoone. Stalin, Mao ja Inglismaa leiboristlikud valitsused, tõenäoliselt siis ka põhjamaade sotsiaaldemokraadid esindavad kõik tema maailmas täpselt samasugust mõtteviisi, ja kui leiboristidel vähegi lubataks, siis teeksid nad nähtavasti ka vana hea Inglismaaga seda, mida puna­khmeerid Kambodžaga. Vähemasti eesti lugejal võiks küll olla teatavat proportsioonitaju: kui Scruton kirjutab, kuidas leiboristid korraldasid briti haridussüsteemis pikaaegseid „stalinistlikke repressioone“ (KOK 26), peaks meil siin ju ometi tekkima küsimus, kuhu veeti kooliõpetajate perekonnad loomavagunites pärast seda, kui need õpetajad olid kohtuta seina äärde pandud. Kas Šotimaale? Pealegi, igaüks, kellel on kas või minimaalne ettekujutus kommunistlike liikumiste ajaloost, peaks ju teadma, et nende juhtivate ideoloogide põhivaenlased ei olnud sugugi mitte kapitalistid, vaid hoopis teised vasakpoolsed mõtlejad, eeskätt sotsiaaldemokraadid. Suur hulk lääne vasakpoolset kirjandust aga oli Nõukogude Liidus üleüldse kui mitte otseselt keelatud, siis ebasoovitav.

TPT lähtekoht ei ole seega mitte selline kriitiline positsioon, mis iseloomustab Scrutoni positiivset programmi, vaid ilmselt hoopis tema isiklik, 1968. aasta Pariisis kogetud trauma, mida ta kirjeldab KOK esimeses peatükis. Ta kirjutab, et „kui on üldse midagi hindamisväärset elulaadis, mida sulle selles maailma parimas linnas nii lahkelt pakutakse, siis on õige nimi selle jaoks just „kodanlik““ (KOK 15). On kerge ette kujutada, kuidas töölisperekonnast pärit andekas ja kõrgkultuuriliste pürgimustega noormees on rangelt hierarhilises Briti ühiskonnas üritanud end iga hinna eest samastada ülemate klassidega (rõhutab ta ju uhkusega oma kooli peaaegu et võrdväärsust Etoniga, KOK 68) ja selles ka märkimisväärset edu saavutanud. Ning siis järsku näeb ta pealt, kuidas teda ümbritsevad intellektuaalid reedavad selle klassipositsiooni ja Pariisi 1968. aasta rahutustes asuvad ründama hoopis sarnast süsteemi kui see, mille najal autor on otsustanud elus edasi pürgida – ja selle väidetavat ebaõiglust. See võis kahtlemata olla väga šokeeriv ning meelestada ideoloogia vastu, millel niisugune mäss põhines. Scrutoni trauma on inimlik ja mõistetav, aga tõsiseltvõetavusele pürgiv mõtleja peaks siiski üritama taolisest kogemusest üle saada. Möönan, et pole päris õige omistada teisele inimesele mõtteid ja tundeid ning tuletada nendest mõningaid tema väiteid, aga kuna see on põhiline viis, kuidas Scruton ise oma oponente kohtleb, siis siinkohal on see vist siiski korrektne.

Scrutoni kasutatavate võtete arsenal oponentide demoniseerimiseks on päris mitmekülgne. Kui ta neid tsiteerib, siis sageli lõike kontekstist välja tõstes ning jättes lugeja informeerimata, et käsitletav teoreetik võib kasutada mõnda sõna terminina, st teises tähenduses, kui on ühiskeeles harjutud. Aga enamasti ta lihtsalt jutustab meile, mida need inimesed arvavad, kusjuures sel jutustusel on nende tööde tegeliku sisuga suhteliselt vähe ühist. Kui midagi väidab mõni Scrutonile armas autor, näiteks Oakeshott, on kõik hästi, kui sama ütleb tema kriitika objekt, siis mitte. Oakeshotti kiidab ta avastuse eest, et inimeste suhtluse siht on toota „vestlus[t], mis ei ole mitte vahend mingiks eesmärgiks, vaid eesmärk iseeneses“ (TPT 200), aga kui sarnast kommunikatiivset keskkonda pooldab Habermas, siis tähendab see „sisutut patramist maa­ilmas, kus igaühel on võrdne võimalust teha sedasama“ (TPT 194).

Kõige selle taustal on päris imelik lugeda, kuidas Marti Aavik kirjutab Postimehes: „Tundub äärmiselt veider, et isegi pärast sotsialismi kokkuvarisemist ja praegusaegsete katsetuste ilmset kurbloolisust on küllaga samadest totalitarismi suunduvatest mõttemallidest vaimustujaid“ (PM 16.06). Tegelikult ei leia me totalitarismilembust ei Dworkini, ei Habermase, ei Rorty, Deleuze’i ega Galbraithi mõttemaailmast. Otse vastupidi: suur osa TPTs käsitletud mõtlejaid on vähimategi totalitarismi-ilmingute kõige halastamatumad kriitikud, kes just nimelt osutavad probleemsetele nähtustele, mis on XX sajandi lääne sotsiaalses praktikas hakanud ohustama demokraatliku ühiskonna deklareeritud aluspõhimõtteid. Ja kuigi Badiou näol leidub käsitletute reas ka erand, jääb temagi pikalt alla vaba maailma esikonservatiivile, kes peab oma sõpradeks ja partneriteks diktaatorlikke režiime, mitte traditsiooniliste demokraatlike väärtuste kaitsjaid. Tõsi, ka Trumpi vastu on Scruton olnud mõningal määral kriitiline, ehkki üldjoontes tema konservatiivsust tunnustab (NYT 4.07).

Aga tagasi asja juurde. Sageli kisub Scruton oponentide teostest välja üksikuid detaile, kuid ei püüagi taasluua neist seda mõttelist tervikut, mida autorid ise on vahendanud, vaid otsib kohti, mida naeruvääristada. Võtkem näiteks Foucault, kes oli igasuguse, mitte sugugi üksnes „kodanliku“ võimu kriitik, ehkki Scruton näeb tema projekti just tsiviil­ühiskonna alustalade uuristamisena (TPT 130). Oma „Sõnade ja asjade“ viimastel lehekülgedel esitab Foucault tuntud teesi, et inimene on „hiljutine leiutis“. See paneb Scrutonit imestama, sest nii, ütleb ta, võiksime „arutleda, et ka dinosaurused on hiljutised leiutised“ (TPT 131). Aga meie jaoks justkui iseenesestmõistetav arusaam, et „inimesed“ on omavahel olemuslikult sarnased ja kõigile neile kuuluvad seetõttu „inimõigused“, ei ole tõepoolest kuigi pikaaegne. Ajaloost on teada, et enne Prantsuse revolutsiooni oli näiteks levinud seisukoht, et aristokraadid on lihtrahvast bioloogiliselt erinevad ja see vaade on senini säilinud väljendis „sinivereline“, mis justkui eeldaks, et aristokraatide ja lihtrahva veri on kvalitatiivselt erinev. Ja Foucault räägibki rõhutatult „inimese“ mõistest kitsas aegruumis – Euroopas alates XVI sajandist – ning tema eesmärk on osutada, et „inimene“ väärtuse ja abstraktsioonina kerkis esile teatava intellektuaalse nihke, või Lotmani mõistes „plahvatuse“ käigus. Seetõttu aga ei ole niisugune arusaam inimesest ka igavene, meile kuidagi aprioorselt antud kategooria. See tähendab ühtlasi, et inimese mõiste võib millalgi ka uuesti kaduda. Scruton aga paneb järgmisel leheküljel Foucault’ suhu hoopis väite, et inimene olla „artefakt ja seejuures veel hiljutine“ (TPT 132). Justkui iga leiutis on alati artefakt. See viga ei ole pärit tõlkest. Ja niisugused moonutused on tüüpilised, mitte erandlikud.

Aga sageli väänab Scruton oma käsitletavaid veel palju pahatahtlikumalt. Võtkem näiteks Louis Althusser. Sarnaselt Scrutoniga on ka minule Althusseri mõttemaailm vastumeelne ja mul ei tule mõttessegi kaitsta tema vaateid endid, küll aga tema õigust neid formuleerida ning olla kritiseeritud selle eest, mida ta tegelikult ütleb. Kui Althusser väidab ühe autori kohta, et see ainult taastoodab Marxi kõneviisi „ilma oletamata, et seda Marxi keelt ennast võiks paljudes kohtades problematiseerida“,1 siis Scruton toob selle näiteks Althusseri läbipaistmatust segasusest ja esitab fraasi meile kujul „parafraseerib seda vahetut keelt, millega Marx oma objekti ja teoreetilisi operatsioone tähistab, adumata, et just Marxi keel on selles küsimuses tihti avatud“ (TPT 207-8). Althusseri lause „Käesoleval uurimistööl on seega kaks teemat, ning võimalik on kummagi käsitlemine ainult läbi pideva seostamise teisega“2 saab kuju „Kapitalis esinev uurimistöö … on võimalik üksnes konstantse ja kahekordse referentsi tõttu“ (TPT 208). Muidugi pole ka tõlkija siin jõudu kokku hoidnud, et mõtet lugeja eest raskepäraste terminite taha varjata, aga on selge, et Scruton tsiteerib Althusserit meelega valesti, et jätta lugejale mulje, et kritiseeritav autor tõepoolest „tuleb lagedale uue ja suletud keelega, milles ei saa esitada ühtki küsimust ega anda ühtegi vastust“ (TPT 206). Mõni lehekülg hiljem (TPT 210) tsiteerib Scruton Althusseri lõiku, milles on juttu ideoloogiast ning väidab, et sellesse puutuvat terminoloogiat ei seleta Althusser kunagi lahti – ometi on just ideoloogiakäsitus Althusseri kõige tuntum panus kriitilisse teooriasse ja selle mitte­teadmine osutab lihtsalt puudulikule üldharidusele.

Kahjuks võib sarnast ülbuse ja pealiskaudsuse segu kohata kõikjal raamatus. Näiteks Deleuze’ist rääkides ütleb ta „Erinevuse ja korduse“ pealkirja kohta, et selle päritolu oli „paraku ka viimane asi, millest ma aru sain“ (TPT 233), mis aga ei takista teda kuulutamast, et „Deleuze oli samasugune petis nagu Lacan“ (TPT 232), kusjuures Lacanile pannakse muuhulgas süüks „žargooni, mis oli ammutatud teooriatest, millesse ta ei vaevunud süvenema“ (TPT 226). Ainuke, kes ei vaevunud süvenema, on selles raamatus paraku autor ise. On täiesti arusaadav, et Scrutoni raamatu esimene versioon võeti Inglismaal vastu „pilgete ja tänitamisega“ (TPT 7) ja mingit vasakpoolsete vandenõu ei maksa selle tagant otsida – see raamat lihtsalt ongi nii halb. Kahetsusväärselt ei ole aga autor püüdnudki kriitikast järeldusi teha.

Lõpetuseks

Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et kui KOK esitab meile koherentse ja diskuteerimiseks avatud konservatiivse maailmanägemuse, millele võib ehk ette heita teatavat naiivsust ning katset ideoloogilistel põhjustel reaalsusest mööda vaadata, siis TPT ei sisalda palju rohkemat kui ebakoherentseid ja argumenteerimata vihapurskeid kõigi mõtlejate aadressil, kes autorile mingil põhjusel ei meeldi. Ühest küljest on muidugi hea, et ka see raamat avaldati, sest aitab paigutada ka Scrutoni positiivse programmi laiemasse konteksti, aga teisest küljest teeb ka nukraks – oma lähiümbruse kordategemine peaks ju ometi algama sellest, et austad selle asukaid, isegi kui need on teistsuguse maailmavaatega kui sina.

1 Louis Althusser & Étienne Balibar. Lire le Capital. François Maspero, Paris 1973, lk 92.

2 ibid. lk 90.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht