Väga menukas on Läti raamatupoodides ajalooromaanide sari, kuid sealne lugeja näib siiski eelistavat ennekõike praktilise suunitlusega teoseid.
Haapsallu on 25 aastat toodud maailmanimesid. Kindlasti on nad innustanud meie omi vanamuusikaharrastajaid, kelle tase on omakorda aastatega ainult tõusnud.
Ivo Dimchev: „Nüüdisteatris võib teha mida iganes. Kui on piisavalt aega ja kogemust, võib mille tahes toimima panna. Kõik on lubatud.“
Absurdne on arvata, et võimaluse tekkimisel tormavad pikast tööpäevast väsinud Uberi autojuhid või Maxima müüjad miitingule suuri küsimusi arutama.
Vägi on Margus Oti süsteemis muundumise võime, loomisjõud, eristuste ja lõimimise masin.
Arne Mikk on arvestanud Vene konservatiivse publikuga ning lavastus mõjub bolševistlikust groteskist ning revolutsionääridest ja sürrealistidest hoolimata filmilikult realistlikuna.
„Baltoscandali“ säravaimaks lavastuseks võib pidada Jérôme Beli tantsulavastust „Gala“, kus osales 20 Lääne-Virumaalt pärit inimest.
Nii mahukat ja head Erik Alalooga loomingu ülevaadet pole varem eksponeeritud. Tundub, et nii kunstnik kui ka aeg on selleks valmis.
Ehsan Khoshbakht: „Sellist publikut nagu Bolognas ei kohta üheski teises riigis ega ühelgi teisel festivalil.“
Enesetapp on inimliigile küllaltki ainuomane probleem ja põhjusi tulebki otsida meie eripärast võrreldes teiste loomaliikidega.
Muinasjutt tüdrukust, kes pääseb sundsteriliseerimisest ja võib osutuda eugeenikute silmis väärtuslikuks kodanikuks
Kuraatoritöö üks õilsamaid eesmärke on vabakunsti hüljata võivate andekate autorite pildilhoidmine.
Nora Ikstena kirglik (nais)günekoloog, kes tunneb vastumeelsust sünnitamise ja imetamise vastu, on piisavalt kandev paradoks ükskõik missuguses ajas ja kohas.
Margus Ott: „Tuleb endalt küsida, kas eesmärk on lihtsalt ennast välja elada või siis ligimestega (sh vastasleeri omadega) lävida ning loota, et seekaudu asjad paremaks lähevad.“
Aleksandr Wladovsky looming kujutab endast arhitektuuri, maalikunsti, sisekujundaja, literaadi, publitsisti, kunstikriitiku, pedagoogi kirevat sulamit.
Festival koosneb minevikuinimeste, kadunud kohtade ja tundmata lugude kaudu tänast maailma peegeldavatest kogemustest.
Peipsi ääres Sibula tee päris lõpus viis aastat tegutsenud Voronja galerii on kogunud üha enam populaarsust.
Biennaalil nähtu andis lootust, et üleüldiseks on saamas mõtteviis näha aega ja ruumi kui palimpsesti ning teadvustada eelmiste kihistuste olulisust.
Festivali kava oli kahe päeva peale jagatud targalt ja kuulajale pakuti head vaheldust. Kõikides kavades oli esindatud eesti muusika, sai kuulda ka esiettekandeid.