Võib-olla ainus loomulik vastus nägemisel baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde naasmine: näpistamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss.
Väikeriigile võiks sobida stiil, kus tõde keerdub valega pidevalt ja lootusetult nagu DNA-spiraali harud või Möbiuse lint, et vastane energeetiliselt/arvutuslikult välja kurnata.
E-riik on saavutanud teatud küpsuse, sellist plahvatuslikku kiiret arengut ja teenuseid, nagu toodi turule aastatel 2000–2010, lähiajal tulekul ei paista.
Ka kõige tehnilisema eriala inimene peab olema refleksioonivõimeline mõtestamaks oma kohta ja mõju ühiskonnas.
Euroopa seadusandluses kipuvad määrused asendama direktiive ja paisuma seadusteks. Nii loobuvad liikmesriigid suveräänsusest suuremal määral, kui aluslepingutega kokku lepitud.
Tuleks lähtuda reeglist, et sisuline ebaõiglus tuleb likvideerida, kuid seda ka teise osapoole õigusi põhjendamatult kahjustamata.
Kes vastutab ülejäägi eest ruumis? Kas volitame kellegi asustusjäätmetega tegelema või peab igaüks ise mõne asula ümbertöötamisega alustama? Mille alusel üldse eristada jäätmeid?
Killu Sukmit ja Minna Hint on väga hästi tabanud Anna-Stina Treumundi ja tema loomingu ambivalentsuse ja üksteist toetava, aga ka välistava mitmekihilisuse.
Tšornobõli töötajate kiireks ümberasustamiseks ehitatavasse linna kohustati panustama paljusid liiduvabariike. Nii ka Eestit.
„TarSlämmi“ hooaja võitjaks tuli Silver Sepp.
Wauhausi „Fluids“ on materjaliteater: ei räägita mingit lugu, vaid uuritakse materjali.
Kirjanduse ja üldse kunsti ülesanne on siseneda elu nurgatagustesse, mida oleks teiste vahenditega raske avameelselt käsitleda.
Kinnisvarakuulutused annavad ainulaadse võimaluse näha, kuidas inimesed elavad.
Julia Maria Künnap: „Praegune kõik-on-juba-tehtud-tõdemus paneb endasse vaatama ja vanu rohtunud radu uuesti otsima. Tehnika võib olla vana, kuid esteetikas on oma aja jooni.“
Selgepiiriliste koolkondade puudumine sõna kõige rangemas ja piiravamas tähenduses on vahest just parim, mida võib muusikale soovida.
Gorki „Põhjas“ on näidend, kus süžee peaaegu puudub, küll aga on hulk eredaid tegelaskujusid ja see annab ideaalse võimaluse näitlejameisterlikkuse tõestamiseks.
Enamik ettekandeid puudutas idabloki riikide külma sõja aja populaarmuusikat ja nõnda pakuti huvitavaid vaatenurki lähiajaloo muusikaelule.
Tanja Muravskaja: „Võistluse formaat paneb palju rohkem tööd tegema: enesetsensuur tuleb siduda enesemõistmisega, et saavutada tase, millega ise rahul oled.“
Romantilised komöödiad pakuvad põnevuse asemel turvatunnet: kaks inimest kohtuvad, nägelevad, armuvad, komistavad mingi probleemi otsa, aga – oi! – probleem laheneb.
Helilooja võiks iga pilli parimad omadused välja tuua nii, et interpreet tunneks – pilliõpingud on end ära tasunud.
Kadi-Ell Tähiste „Isikuandmete kaitse erandid“
Anna-Maria Penu „See pole meie oma tuba“
Mario Rosentau „Andmekaitse üldmäärus on Euroopa Liidu aluslepingutega vastuolus”
Vestlusringis Cybernetica juhid Ülo Jaaksoo ja Oliver Väärtnõu
Joonatan Nõgisto „Mis on ülikool?“