Mis on ülikool?

Ka kõige tehnilisema eriala inimene peab olema refleksioonivõimeline mõtestamaks oma kohta ja mõju ühiskonnas.

JOONATAN NÕGISTO

„Iga Eesti ülikoolidesse investeeritav euro annab riigi majandusele 4,6 eurot tagasi,“ kinnitas 10. jaanuaril riigikogu ees peaminister Jüri Ratas.1 Kuigi Ratas pidas silmas ka teatud kogutulu, mida arvude keeles väljendada ei saa, olid tavapäraselt esiplaanil igasugused numbrid: Eesti ülikoolide koht rahvusvahelistes pingeridades, meie teadlaste grantide suurus, teadustegevuse panus tootlikkuse kasvu jne. Meedias sai kõne kajastust pealkirjadega, mis valdavalt teatasid ülikoolidele majandusliku kasu teenimisest.

Ülikoolidest rääkimine eelkõige majandusterminitega  – kasum, tulu, investeering – osutab nähtusele, mida on nimetatud neoliberaalseks ülikooliks. Neoliberaalse ülikooli korraldust iseloomustab „tegutsemine turuloogika järgi, ettevõtluskultuuri edendamine, teadustulemuste ja teadlaste „tootlikkuse“ mõõtmine ning mõõtmissüsteemide järjest suurenev osatähtsus teaduse hindamisel, teaduse projektipõhisus, auditikultuur ning akadeemilise prekariaadi esilekerkimine“.2 Sellisel akadeemilisel kultuuril on aga ränk hind, mida tuleb eelkõige maksta ülikooli töötajatel ja tudengitel, nagu on hiljuti tabavalt väljendanud sotsioloog Kadri Aavik.3

Probleem ei ole ainult korralduslik. Neoliberaalne ülikool ei tekkinud tühjalt kohalt, vaid vastab levinud maailmanägemisviisile, et ülikool on paljude hulgast üks vahend või ressurss, mis pannakse tööle täitmaks võimalikult kuluefektiivselt ühiskondlikku tellimust: ametialane väljaõpe, kompetentsed riigiametnikud, uued tehnikavidinad, välisinvesteeringute riiki toomine. Ülikoolid võivad pakkuda oma korralduslikke alternatiive, kuid ettepanekutel ei saa olla suurt kaalu, kui ülikooli tähendus ühiskonnas ei muutu. Kui ülikool on vaid vahend, siis sedasama on ka üliõpilane ja ülikooli töötajad; kui ülikooli tähendus väljendub ainult arvudes, siis ei ole tähtis see, mida mõõta ei saa. Neoliberaalse ülikooli asemele on vaja leida ülikoolile täiesti teine tähendus. Korralduslike paranduste asemel soovingi esmajärjekorras tegeleda fundamentaalküsimusega: mis on ülikool?

Esiteks on ülikool haridusasutus, kuid seda laiemas tähenduses kui lihtsalt koht, kus üliõpilased omandavad erialaselt vajalikke teadmisi ja oskusi. Klassikalises saksa haridustraditsioonis on keskne Bildung – mõiste, millega käsitatakse haridust kui igikestvat enesearendamist. Bildung on protsess, mille kaudu inimene avastab iseennast, tutvub oma annete ja eripäraga ning püüdleb eneseteostusele. Ülikoolis seisab inimene vastakuti maailmaga selle mitmekesisuses, kohtab eri ideid ja vaate­nurki ning peab kõige selle valguses aru pidama ka iseenda olemuse üle.

Bildung’i põhimõte sai keskseks XIX sajandil saksa kõrgharidussüsteemi ülesehitamisel, seda suuresti tänu preisi filosoofile Wilhelm von Humboldtile, kelle mõju on saksa hariduses tunda tänapäevani.4 Humboldti ülikoolimudelit iseloomustab õppe- ja teadustöö vastastikune täiendamine, indiviidi autonoomia, akadeemiline vabadus ning kõikide uurimisvaldkondade lahutamatu ühtsus. Humboldti haridus­ideaal on individualistlik – igas tudengis nähakse ainulaadset arendamist väärt potentsiaali –, kuid ühtlasi sügavalt ühiskondlik. Ülikool peab olema koht, kus üliõpilasele tutvustatakse meie ühist maailma ning õpetatakse selle eest vastutama. Õppe- ja teadustööd ei tehta vaakumis – ka kõige tehnilisema eriala inimesed peavad olema refleksioonivõimelised mõtestamaks oma kohta ja mõju ühiskonnas.

Bildung viitab seega ka kollektiivsele, ühiskondlikule enesearendamisele. Ülikooli ühiskondlik roll tähendab, et ülikool on avalik asutus, osa avalikust sfäärist. Möödunud sajandi olulisima mõtleja Hannah Arendti meelest oli avalik sfäär erakordne, aga habras koht, kus inimvabadus realiseerub kõige puhtamal kujul.5 Lähtudes vanade kreeklaste ühiskonnakorraldusest tõlgendas Arendt avalikku sfääri kui kohta, kus erinevalt erasfäärist ei ole inimtegevus väliselt tingitud. Me kõik peame tööd tegema, et oma eksistentsi taastoota – kreeklastel oli see erasfääri valdkond ja kodune majapidamine tagas selle. Pärast avalikku sfääri astumist kaotab pelgalt isiklik eksistents tähtsuse ja keskseks tõuseb see, mis on meile kõigile ühine: avaliku sfääri loodud maailm ehk kontekst, millesse paigutades saavad meie sõnad ja teod püsiva tähenduse. Kui meie eesmärgid ei ole enam lihtsalt bioloogiast tingitud, tekib võimalus teha midagi uut ja ootamatut. Avalikus sfääris on alati ruumi millekski uueks. Inimeste vaba arutluse ja tegutsemise käigus sünnib pidevalt uusi mõtlemis-, kõnelemis- ja tegutsemisvõimalusi.

Ülikool kui vaba mõtte ja sõna areen on kõige olulisemaid avalikke ruume, kus ei sünni mitte ainult ideed, vaid seal on ka inimesed, kes nende peale tulevad. Sõnadeks ja tegudeks vaba ruum on erakordsete inimeste kasvulava. Haritlaste osa selles visioonis, mis võimaldas üldse Eesti Vabariigil sündida ja taasiseseisvuda, peaks ilmestama, kui oluline see avalik ruum on.

Avalik sfäär ei ole loodusest antud iseenesestmõistetav inimeksistentsi osa, vaid habras, inimese enda loodud ruum, mille inimene võib oma suva järgi alati ka hävitada. Arendt pidas seda ohtu moodsa tehnoloogilise maailma tingimustes igati tõenäoliseks. Arendt nägi juba oma eluajal era- ja avaliku sfääri piiride ähmastumist ning nende järkjärgulist segunemist ühtseks sotsiaalsfääriks. Sotsiaalsfäär tegeleb küll teemadega, mis vanasti puudutasid erasfääri – vajalikkus, produktiivsus, küllus –, kuid teeb seda kõiki puudutaval ühiskonnatasandil. Mida kaugemale avalikku sfääri sotsiaalsfäär tungib, seda enam piirdub ühiskondlik elu lõpuks vaid eluks vajalike materiaalsete tingimuste taastootmisega – see on inimese kui animal laborans’i võidukäik zoon politikon’i üle.

President Kaljulaid rääkis aasta­päevakõnes Eestist kui korras maja­pidamisest, mille arengut iseloomustab rahulik kulg, mitte lärmakas väitlus. Ülikoolile tähendab see üht elatus­vahendit ühiskonna korras majapidamises. Koos tulise väitluse võimaluse kadumisega kaovad ka vabadus, mitmekesisus ja solidaarsus, mida ülikool on võimaldanud. Olles kannustatud materiaalsest nõudlusest, kaob võimalus pakkuda midagi uut.

Peaministri kõne oli täiesti korrektne, ülikoolil on majandusele ka positiivne mõju, kuid kui esmane õigustus ülikooli institutsioonile on selle panus SKT kasvu, siis oleme tõenäoliselt kaotanud silmist kõige tähtsama. Ülikooli käsitlemine pelgalt vahendina etteantud eesmärkide täitmiseks röövib ülikoolilt eesmärkide püstitamise võimaluse. Ülikool peab olema rohkemat kui pelgalt ametikool või lisandväärtust tootev ettevõte, aga see eeldab käsituse muutust, neoliberaalse toodangukesksuse asendamist inim- ja ühiskonnakeskse visiooniga.

1 https://www.valitsus.ee/et/uudised/peaministerjuri-ratase-ulevaade-teadus-ja-arendustegevuse-olukorrast-100118

2 Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? Sirp 1. IX 2017: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21teadus/mis-on-neoliberaalne-ulikool/

3 Kadri Aavik, Neoliberaalne vampiirülikool. Sirp 27. III 2018 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9sotsiaalia/neoliberaalne-vampiirulikool/

4 Walter Horace Bruford, The German Tradition of Self-Cultivation: Bildung from Humboldt to Thomas Mann. London: Cambridge University Press 1975.

5 Hannah Arendt, The Human Condition. Chicago: University of Chicago Press 1970.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht