Valitseva pragmatismi tuules, tiivustatuna SKT kasvust, küsitakse ikka ja jälle: mida saab teadusele antud raha eest?
Omaaegset kuulsat hüüdlauset – partei ja valitsus on üks – parafraseerides võib praegust olukorda demokraatlikes riikides iseloomustada kui situatsiooni, kus parlament ja valitsus on üks.
Nii Eesti Rahvusballeti „Katariina I“ kui ka San Francisco Balleti „Frankensteini“ puhul jääb arusaamatuks, mis on nende lavastuste idee, milles seisneb loojate tung ja tahe.
Näitlejad Isabelle Huppert ja Gaspard Ulliel räägivad Benoît Jacquot’ mängufilmi „Eva“ tumedatest allhoovustest.
Robert Jürjendal: „Kui juhuslik heli on tekitatud veenvalt, nii et juhust kontrollitakse, siis see paradoksaalsel kombel ei olegi juhuslik.“
Tallinn Music Week’i mõjuna on aegamisi terves muusikavaldkonnas tekkinud tohutu surve efektitseda, paremini reklaamida, taotleda EASi raha.
Ehkki Urmas Vadi tipib vahepeal ohtlikult õhukesel jääl, pole tema lavastus õhkamine vana hea aja järele, kui karvane käsi võis karistamatult muljuda sekretäri kannikat.
Vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust. Lõpuni ei suuda Mudlum ometi pea kunagi jorutada – anne takistab.
Els Heinsalu: „Toimub teaduse ja hariduse, seeläbi kogu ühiskonna ja riigi kahjustamine ja hävitamine.“
Kindel finantsplaan ja ärimudel ei taga edu, jätkusuutlikud organisatsioonid peavad keskenduma ka pehmetele väärtustele, looma inimese füüsilist ja vaimset tervist toetava töökeskkonna.
Millega tegeleb Ruumiringluse algatus? Mida teha kahanevates linnades tühjalt seisvate hoonetega?
Linnaruumi pooleliolevad hüljatud ehitised on hea võimalus luua teistsugune avalik ruum.
Balkrishna Doshi on esimene Indiast pärit arhitekt, kes pärjati selle aasta Pritzkeri auhinnaga, kuigi ta ise ei pea ennast arhitektiks, vaid uurijaks, harmoonia kujundajaks.
Tundub, et keegi on ühe suure tantsuhüppega karanud saja aasta taguste romantilisi ballaade kirjutanud eesti naisluuletajate kõrvale.
Kiasmas puudub küll püsiekspositsioon, kuid muuseumikogust korraldatud kuraatoriprojektid toovad teosed vaatajale märksa lähemale.
Näitus „Sinna ja tagasi“ haakub hästi muutunud maailmaga. Valitud teema on kontsentreeritud, kuid sellele vaatamata ulatuslik.
Marie Underi eluajal teda Rootsis ei tuntud ega tunnustatud, kuid näib, et nüüd ollakse valmis teda omade sekka võtma.
Margot Sameli näitus ei ole hooajaline kunstiprojekt, vaid aastatepikkuse kunstikogemuse settimise tulemus.
Marko Kompuse luule on isegi sürrealismi kohta liiga sürrealistlik, väljudes ette antud reeglitest, mis omakorda mõjub ärritavalt.
Teekond kõige naljakamast kõige kurvemani on lavastuses „Cabaret Siberia“ kabareelikult lühike ja ootamatute pööretega.
Arsti, eriti psühholoogi, peab inimene usaldama, mitte kaaluma iga sõna nagu teadusartikli retsensent. Peterson on ajastu ja põlvkonna hingetohter, keda usaldatakse.
Saara Hacklin: „„Sinna ja tagasi“ on naasmine muuseumi algusaegade juurde. Maailm on muutunud ja muutunud on ka kunstiväli.“
Maria Mölder, „Unistus tõelisest muusikaärist“
Kaur Garšneki intervjuu Robert Jürjendaliga
Jüri Engelbrecht, „Võidujooksu asemel võimalused“
Priit Pikamäe, „Kohtuvõimu piiridest ja seadusandlikust lobisemisvajadusest“
Eesti Rahvusballeti „Katariina I“