Tants vajub madalseisu, kui puuduvad mõte ja sisu

Nii Eesti Rahvusballeti „Katariina I“ kui ka San Francisco Balleti „Frankensteini“ puhul jääb arusaamatuks, mis on nende lavastuste idee, milles seisneb loojate tung ja tahe.

HEILI EINASTO

Eesti Rahvusballeti „Katariina I“, helilooja Tauno Aints, koreograaf-lavastaja Toomas Edur, libreto autorid Irina Müllerson ja Toomas Edur, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Rasmus Rembel, videokunstnik Aljona Movko. Tantsivad Alena Škatula, Anatoli Arhangelski, Jevgeni Grib, Sergei Upkin jt. Esietendus 15. III Estonias.

San Francisco Balleti „Frankenstein“, helilooja Lowell Liebermann, koreograaf Liam Scarlett, kunstnik John Macfarlane, valguskunstnik David Finn. Esietendus 4. V 2016 Inglise Kuninglikus Balletis ja 17. II 2017 San Francisco Balletis.

Balletimaailm on viimasel aastakümnel olnud konservatiivsevõitu, eelistades keskenduda vanade ballettide taas­lavastamistele ja ümberjutustamistele või süžeetutele lühivormidele, mille puhul tantsijate kehaliste oskuste kaunilt vormistatud näitamine ongi lavastuse peamine sõnum vaatajale. Õhtut täitvad algupärased jutustavad balletid on muutunud haruldasteks külalisteks mitte ainult meie, vaid ka paljude suurte balletiteatrite repertuaaris. See on põhjus, miks siinses artiklis võtan vaatluse alla Estonia „Katariina I“ ja eelmisel aastal San Franciscos esietendunud „Frankensteini“. Hoolimata geograafilisest kaugusest ning teema ja koreograafilise materjali erinevusest esindavad need üht suunda, demonstreerides ilmekalt, et balletis toimuv on rahvusvaheline.

Lihtsakoelisus ja naiivsus. „Katariina I“ koreograafilised vajakajäämised on Kadi Herkül1 lühidalt ja konkreetselt juba kokku võtnud. Tahan siiski rõhutada, et isegi kui selle balleti oleks lavastanud koreograafiline geenius, jääks tulemus tagasihoidlikuks libreto lihtsakoelisuse ja naiivsuse tõttu. Ilmselt on see mõjutanud ka muusika iseloomu, mis jääb meeldivaks, ent väheoluliseks. Libreto ülesehitus näib tõukuvat nüüdisaegsetest biograafilistest muusikalidest, milles stseenid on omavahel lõdvalt seotud ning lavastuse kandev telg on üksikutel löövatel etteastetel. Seega pakutakse vaatajale olustikulisi, omavahel sisult nõrgalt seotud stseene, mitte sissejuhatuse, teema arengu, kulminatsiooni ja lõpplahendusega pingeliselt kulgevat lugu, mille eesmärk on näidata karakterite arengut elu keerdkäikudes.

„Katariina I“ on nimetatud tõestisündinud Tuhkatriinu-looks, kuid erinevalt muinasjutust ei ole balletti toodud ei vastandusi (nagu ülekohtune võõrasema ja ärahellitatud, turtsakad võõrasõed), kokkusaamise/-jäämise raskusi (Tuhkatriinu ballile minek, kiirustav peolt lahkumine ja printsi hilisemad otsingud neiu leidmiseks) – pole midagi, mis tekitaks pinget ja pakuks põnevust. Kõik on ilus ja lustlik, üksikud teravamad hetked hajuvad üleüldisesse ebamäärasesse helgusesse, mis lõpuks mõjub läägena nagu ülesuhkurdatud jook.

Balleti esimene stseen metsas, kui vanemateta üksik tütarlaps ringi vaatab, salapärased tumedad kogud (kavalehe järgi inglid) saatjaks, on veidi salapärane, kuid mitte hirmus. See võiks olla üheks Marta-Katariina arengut käivitavaks seigaks, milles valitseb üksindus ja mille ületamiseks on Marta valmis alluma olukordadele, mida tema usklikud kasuvanemad vaevalt et heaks oleks kiitnud. Balletis võtavad kasuvanemad Marta vastu nagu kadunud tütre, aga arvata võib, et selline olukord oli keerulisem mõlemale poolele. Seega saanuks kasuvanemate ja orvu suhe anda täiendava lähtepunkti naise isiksuse avamiseks, mitte pelgalt illustratiivseks vahejuhtumiks pikas sündmuste reas.

Järgnev maaelu idüll näib olevat pärit XIX sajandi ballettidest, kus rõhutati talupoegliku elu lihtsust ja siirust ning vastandati see keerukamale ja ohtlikumale maailmale, näiteks sellisele, milles valitsesid allasurutud ihad ja fantaasiad, olgu selleks siis „Giselle’i“ vilide, „Sülfiidi“ õhuhaldjate, „Napoli“ vetevaimude jt valdused. Klassikalistes ballettides toonitati lihtsust enamjaolt karaktertantsudega, mis oma sammustikult erines klassikalisest balletist.

Sama teeb ka Edur: rahvastseenides on peale olustikulise tegevuse kasutatud ka pseudorahvatantsudest pärit võtteid, nagu üle kanna astumised, varbad püsti, ülakeha rõhutatud ettekallutus (nii et tagumikud ulatuvad vertikaalist välja), rohmakavõitu, jalad harkis, liikumised meestel. Teine tüüpvõte talupoegliku kogukonnatunde rõhutamiseks on keerutamine kätest kinni hoides. Seda harmoonilist elu vürtsitavad üksikud kelmikas toonis edastatud kiusamised, millega positiivne tegelane, praegusel juhul siis Marta-Katariina, edukalt toime tuleb. Kiusamised, näiteks teise töö rikkumisi või töö tulemuste ülevõtmist, on sellistes stseenides – ja ka selles balletis – alati näidatud naljatlevalt, sõbraliku tähelepanu püüdmise viisina, mitte tüütu, tõrjumist vajava tegevusena.

Prints valgel hobusel. Sellesse idülli sööstavad suurte hüpetega sisse sõdurid – ja nagu klišeekogumikust võetud, astub Marta-Katariina, rinda puhevile ajades, külarahva kaitseks kangelaslikult välja. Nagu sellistele lugudele omane, hakkab naist kohe ihalema sõjasalga puuderdatud, uhket lokilist parukat kandev juht, kes nii riietuse kui ka kalkide võtetega (hoopis karmim, kui külapoiste „sõbralik“ kius) vastandub lihtsale maarahvale. Kuid enne, kui asi väga hulluks läheb, saabub prints valgel hobusel, praegusel juhul küll üleni kullakarvaline Menšikov ilma hobuseta. Nagu tõelisele päästjale kohane, on ta galantne ja vähem ehitud (rõivastuse kiiskavusele vaatamata) kui paha sõjasalga juht.

Stseen, kus Menšikov palub endale kaevust juua ja noor naine ta soovi täidab, meenutab oma naiivses kelmikuses I vaatuse stseeni „Giselle’ist“, kus nimiosaline aadlikele keelekastet pakub. Menšikovi ja Marta-Katariina romantilist kirge väljendav duett on esimene kolmest (teised kaks on hiljem Peetriga). Ent kõik duetid on loodud ühes võtmes, väljendavad ühesugust romantilist armastust, nii et jääb mulje, nagu oleksid naise tunded eri meeste ja eri ajahetkel ühesugused, muutumatud. Kui täpsem olla, siis jääb mulje, et duett ei väljendagi midagi, vaid on erisuguse raskusastmega tõstetest ja toetamistest kokku pandud liikumiste jada. Ja et ühelgi vaatajal ei jääks kahtlust Menšikovi ja Marta-Katariina suhete iseloomu kohta, toimub põrandal ka väike vähkremine.

Samasugust lustakust ja rõõmu nagu talupoegade seas, kohtab ka Menšikovi majas teenijannade hulgas – on ju ka nemad lihtrahva esindajad ning „loomulikult” naudivad nad oma lihtsat ja rasket elu. Ja „muidugi“ suhtlevad nad emand Marta-Katariinaga nagu õeksed. Üks olustikuline stseen vaheldub teisega, kuid kui kostüümid välja jätta, puudub neis isikupära: pidustseen-pummelung Menšikovi juures, kus Marta-Katariina ja Peeter kohtuvad, on olemuselt samasugune kui Peetri ja Katariina pulmapidu või kroonimine, ainult kostüümid on viimastes toretsevamad ja pidulaud suurem. Pole ju vahet, kas tegu on joomapeo või balliga – üks pidu puha, kinnitab meile Eduri ballett.

Niisamuti pole vahet, kas tegevus toimub vaenlastest ümberpiiratud sõjalaagris või hoopis lõbusõidulaeval (kui madruste stampliikumistele ülesehitatud tants välja jätta) – tegelased sammuvad ja seisavad ikka ühtmoodi, isegi žestid on sooritatud samasuguse intensiivsusega. Veidi värvi lisab Peetri „kurttummade“ keeli (et mitte solvata pantomiimi) näidatud peavalustseen, kus tsaar väejuhtidega vaieldes ägestub ja peavalu saab, mille Marta-Katariina puudutus võluvitsana leevendab. Enne seda aga demonstreeritakse Peetri ja Katariina kodust elu kahe suurema tütre ja imikuga peaaegu nagu püha perekonda, mille harmoonilisust ja konfliktitust rõhutavad vanemate kätest kinni hoidmised ja madalate arabeskidega ette-taha kiikumine.

Meenutab XIX sajandi balletti. Kuigi olen kaugel arvamisest, et ballett peaks olema ajalooõpik ning balletikarakterid samastuma ajalooliste tegelastega, tundub mitmeplaaniliste isiksuste kujutamine ühevärvilisest papist väljalõigatud figuuridena publiku alahindamisena. Kõige enam värvi on ehk Katariina kujus, kes on ühe mu sõbra sõnul segu Pipi Pikksuka, Anu Saagimi ja ema Teresa välisest kuvandist, seejuures aga on tema (või nimetatud prototüüpide) kõikvõimalikest sisekonfliktidest mängleva kergusega üle libisetud. Peeter seevastu on täiesti üheplaaniline kuju, kes oma harkisjalu kõnnakuga esindab stereotüüpi temast kui „lihtinimesest“. Kõige suurema liikumismaterjaliga on Narr, kes oleks nagu välja astunud „Luikede järvest“ ja kelle ainus funktsioon balletis ongi näidata tantsutehnilisi trikke.

XIX sajandi balletti meenutab kogu lavastuse ülesehitus, milles I vaatuses on tegevuslikud pildikesed, teine aga on oma pulma- ja kroonimispeoga divertismentlik, ainult et mitmekesiste tantsude asemel on palju seismist ja kõndimist, ilmetut videopilti ja aja täiteks ka törts ilutulestikku. Kuigi ka ajastutruudus pole väärtus omaette, siis selles lavastuses mõjuvad XIX sajandi valsid kohatuna.

Katariina karjääri apoteoos – keisrinnaks kroonimine balleti lõpus – on peaaegu nagu jumalaema taevaminek, ainult et kui neitsi Maarja saab taevase krooni maiste kannatuste tasuna, siis balleti-Katariinal ei ole seda millegi eest saada: ta on libisenud elust läbi nagu nuga pehmest võist.

Olles äsja lõpetanud töö Estonia balletitrupile aluse pannud Rahel Olbrei pärandi uurimise ja seda truppi pikka aega kujundanud Mai Murdmaa elulooraamatuga, jäi mulle „Katariinast“ mõru maitse suhu. Lavastust vaadates meenusid Olbrei sõnad, mis näisid olevat kirjutatud just selle lavastuse kohta: „Nagu ikka sensatsiooni taga ajades laskuvad vähemad vennad äärmustesse ja pakuvad tihti otse naeruväärseid lavastusi, millel pole mõtet ega sisu, vaid lihtsalt liigutusjärjestused, milledel isegi omavaheline side puudub.“2

Koletis kui kuri saatus. Ometi ei ole probleem ainult ühe koreograafi ebaõnnestunud tantsuseades, vaid see asub sügavamal. See on küsimus tantsukunsti ja balleti rollist tänapäeva maailmas. See pole mitte üksnes Toomas Edur, kes näeb seda rolli eelkõige heatahtliku ja mitte kedagi riivava meelelahutusena, ka leidlikumad tantsukomponistid näivad takerduvat kontseptuaalsesse püünisesse. Selle näiteks puudutan põgusalt noorepoolse3 briti ballettmeistri Liam Scarletti „Frankensteinil”, mille aluseks on Mary Shelley samanimeline romaan.

Romaanis käsitletud teemad – tehis­inimese (roboti) väljatõukamine inimühiskonnast ja vastuhakk sellele, inimese püüe ületada elu ja surma piire tehisolendit luues, teistsuguse (inetu) olendi tõrjumine rikaste ja ilusate maailmast, oma loodu (Koletise) hülgamine pärast selle sündi, vastutusest kõrvale­hiilimine oma loomingu juures – on samavõrra aktuaalsed praegu, kui olid seda kirjaniku eluajal. Igaüks neist võiks olla tantsulavastuse fookuses, ent Liam Scarlett on jäänud romaanis kujutatud ajastusse, mille tulemusena sündis XIX sajandi stiilis kolmevaatuseline ballett, milles keskendutakse Victor Frankensteini armastusloole, kuhu tungib Franken­steini valmistatud Koletis kui kuri saatus.

„See on lugu reetmisest, uudishimust, elust, surmast ja eelkõige armastusest,“ kinnitab koreograaf4 – kõik teemad, mis iseloomustavad XIX sajandi romantilisi ballette. Tekib paralleel nii „Sülfiidi“, „Giselle’i“ kui ka „Luikede järvega“, kus armastuse teostumisele astub vastu kuri saatus nõia, seisusliku erinevuse või kurja võluri mahhinatsioonide kujul ning mis kõik lõpevad vähemalt ühe peategelase surmaga. „Franken­stein“ on romaani illustratsioon nii muusikaliselt lahenduselt, lavakujunduselt kui ka koreograafialt – ilus ja taltsas, milles puudub aga romaani teravaid küsimusi tõstatav toon.

Nagu „Katariinaski“, on ka „Franken­steinis“ lavalised efektid ja tulevärk (Koletise valmistamine): sisulise tühjus varjatakse välise efektiga. Hoolimata sellest, et Scarlett on kasutab oma tegelaste iseloomustamiseks just neile omast liikumiskeelt ja leidlikke liikumislahendusi erisuguste olukordade tarvis, jääb tulemus lahjaks – mitte koreograafi andetuse, vaid lavateose kontseptuaalse nõrkuse tõttu. Just nii nagu Eduri „Katariina I“ puhul ei ole selge, miks ta seda lugu praegu, XXI sajandil, meile jutustada tahab, ei selgu „Frankensteinistki“, mis on see sõnum, mida praegu peaks edastama ballett, sest romaan seda ei suuda. Mis on nende lavastuste idee, milles seisneb loojate tung ja tahe?

„Igasugune teostamine või kehastamine saab toime tulla ainult siis, kui on olemas idee, mida kehastatakse, kui on tung ja tahe, mis kehastab ning kui on olemas aine, milles kehastamine toimub. Ühel õigel kompositsioonil peab olema algus, areng ja lõpp, kus tõusud ja mõõnad hästi balansseeritud, aktsendid õieti asetatud ja kus tühjad kohad puuduvad,“ on kirjutanud Rahel Olbrei tantsuloomest mõtiskledes.5 Tundub, et see mõte on XXI sajandi ballette loovatel koreograafidele kaduma läinud ning eeldatakse, et edukas lavastus vajab üksnes kaunilt sooritatud liikumisjadasid ja rabavaid (ning ilusaid) kostüüme, mida maitsestatakse lavatehniliste ja video­efektidega.

Kuhu on jäänud see rikas tantsukunst, mis inimhinge sügavustesse süüvides teeb nähtavaks selle keerukuse mõtestatud liikumise abil. Oleme jälle jõudnud seisu, mida Olbrei pool sajandit tagasi iseloomustas järgmiselt: „Tantsu ajaloos on küllalt näiteid, kuidas tants madalseisu vajub, kui asjal puuduvad mõte, sisu ja vaimsed juhid ning ainult mõttetuid liigutusi tehakse. [Kui] on unustatud kõik kunstiprintsiibid ja ballett muutub ainult tehnika demonstreerimiseks ning tühiseks ajaviiteks.“6

San Francisco Balleti „Frankenstein“: Elizabeth – Lauren Strongin, Victor – Max Cauthorn.

Erik Tomasson

Eesti Rahvusballeti „Katariina I“: Marta-Katariina (Alena Škatula) leevendab käepäraste vahenditega Peeter I (Anatoli Arhangelski) peavalu.

Rünno Lahesoo

1 Kadi Herkül, Rahvusballeti piinlik pantomiim. – Postimees 19. III 2018.

2 Rahel Olbrei kirjast Artur Koidule ja Hilda Mallingule augustist 1978. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Rahel Olbrei fond.

3 Wikipedia andmeil on Liam Scarlett sündinud 1985. või 1986. aastal Ipswichis. Peale kodutrupi (Inglise Kuninglik Ballett) on ta lavastanud ka Norra Rahvusballetis, Ameerika balletiteatris, Miami balletis, Uus-Meremaa Kuninglikus Balletis ja San Francisco Balletis.

4 „Frankensteini“ kavaleht, lk 31.

5 Rahel Olbrei, Tantsuloomest. Dateerimata käsikiri Toronto Väliseesti Muuseumi Hanno Kompuse ja Rahel Olbrei fond.

6 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht