Miikul Pahomov: „Kõiki keeli tuleb kohelda võrdselt, sest iga keel on kultuurilooliselt tähtis. Kultuurilugu pole spordivõistlus.“
Vägivald on Eestis palju levinum nähtus, kui tahaksime uskuda.
Kuni leidub vägivalla õigustajaid, kes süüdistavad ohvrit provotseerimises, ei kao vägivald kuhugi.
Abivajav inimene on vägivaldses suhtes elades kaotanud kontakti enda ja oma vajadustega.
Vägivald algab tükk maad enne vägistamise piiri, seetõttu on väga raske vägivalda ennetada.
Megalomaania ja pretensioonikus on vastuolus alandlikkusega, millele viitab „documenta 14“ alapealkiri „Õppida Ateenalt“ – selle näituse mõte on senine unustada ja avada vaim kõigele uuele.
Luuleklubi Nartsiss „Totaka naeratus“ sulatas kokku naeru ja nutu, armetuse ja häbi, usu ja uskmatuse.
„Boriss Godunovi“ vähe mängitud algvariant tuli esimest korda lavale 1980. aastal Estonias, praegune Ain Angeriga lavastus Berliinis põhineb 2007. aasta kriitilisel väljaandel.
Isegi kui tänapäeva kunstis ja igapäevaelus ei ole globaalse kontrolli all olemise teema kõige värskem, tegi näituse kontekst nüüdismuusika omasemaks.
Näitusekülastaja roll pole mitte kunstiteosed lahti muukida, vaid nautida sõitu kuraatori pakutud marsruudil.
Tärkavad kooriheliloojad pole orienteeritud millegi uue otsimisele, vaid pigem ürgse kultuuri meenutamisele ning selle esilekutsumisele.
Vägivalla valdkonda puudutavas õigusloomes on viimastel kümnenditel suuri samme astutud, aga seaduste rakendamise toetamisel ja ohvrite abistamisel on arenguvajadus veel suur.
Teadlased kirjutavad ja retsenseerivad artikleid tasuta, kuid maksavad neile juurdepääsu eest ning riskivad kohtuga, kui omaenda kirjutisi tasuta levitavad.
Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku ja teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist.
Ilukirjanduse linn annab päris linnale tõlgenduskihistuse ja lisab tundetoone – Tallinnas saab ikka veel kõndida Eduard Vilde linnas.
Miks teha lavastus just Balti jaama ootepaviljonis, kui sinna ehitatakse oma püramiid, selmet pidada dialoogi ruumi enda arhitektuuriga?
Õiguskaitseasutuste statistika järgi läheb menetlemisele ainult iga kümnes eaka vastu suunatud vägivallajuhtum.
Kui hakkad märkama iluvigu, siis tähendab, et on olemas ka ilu, milles mõni pisike viga sees.
Jako Salla, “Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine”
Pille Tsopp-Pagan, “Nähtamatud ohvrid”
Kristina Birk, „Süüdi on süüdlane“
Kadri Soo, „Laste kehaline karistamine jäägu minevikku“
Raul Veede „Teadus ja autoriõigus“
Rebeka Põldsami„Identiteediapaatia ambivalentsuse lõksus“
„documenta 14. Õppida Ateenalt“
Eesti Draamateatri „Eluhingus“
„Boriss Godunov“ Berliini Saksa Ooperis
Jevgeni Tšižovi „Tõlge reaalusest“
„Sahtlist saali“ galakontsert
Keele Infoleht: keelterikkus on elurikkuse osa