Brittidele omase viisakusega ei kommenteerinud keegi loengutel Jungi viiteid Natsi-Saksamaale, selle asemel küsiti põhjalikult neuroosi ja aktiivse kujutlusvõime kohta.
Stephen Amico: „Võiksime vahelduse mõttes võtta vene teooriad ja kasutada neid lääne kultuuri uurimiseks.“
Kas tugevama kunstikriitikadistsipliini huvides tuleb Bourriaud’ moodi taas universalismi poole püüelda ja kunstikultuur ühtseks represseerida? Aga millise argumendi jõuga?
Matthew Gandy: „Poliitikud pole just väga huvitatud linnalooduse huvitavusest või olulisusest, sest ka kõige huvitavamal linnaloodusel pole mingit rahalist väärtust.“
Arvo Pärdi muusikat uurival konverentsil võeti luubi alla heli fenomen ja püüti mõtestada pühaduse kogemust.
Jaan Undusk näitab veenvalt, kui võimas on klassikalise filoloogia ja teoloogiliste teadmistega varustatud kirjandusteadus.
17. mail täitus 100 aastat kirjandusrühmituse Siuru loomisest. Rühmituse revolutsioonilisus seisnes mitte ainult esteetilise lipu tõstmises, vaid ka poliitilises eesmärgis: üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole!
Saksa dokumentaalteatri silmapaistvaima tegija Hans-Werner Kroesingeri „Komistuskivid“ tuuakse Tallinna.
Näitusel „Tõe ja õiguse inimesed“ esitatud töödes puudub täielikult see mõõde, mille Maarja Vaino on oma suurepärases doktoritöös koondanud kosmilise helisemise mõistesse.
Charles Bukowskiga seotud filmide retrospektiivil „Sõprus Bukowskiga“ saab Sõpruse kinos 22. – 25. maini vaadata nelja silmapaistvamat Bukowski ainetel tehtud mängufilmi ning üht täispikka dokki.
„Tulnuka“-saaga leiab õudse lõpu asemel lõputu õuduse.
Meedia sõltumatu regulaatorasutus sõltub suuresti poliitiliselt määratud ministrist.
Mart Ustav: „Otsustasin, et pean püüdma kõike seda, mida teadlasena olen tundma õppinud, inimestele kättesaadavaks tegema.“
Lauri Laglel on annet nii arvamusliidrina probleemkohtade edastamiseks kui ka hullu uurija kombel tunnelisse sukeldumiseks.
Adamson-Ericu muuseumi „Pesupäeva“ näitus tuletab meelde, et inimese töö peab suhestuma loodusega, et elule mitte võõraks jääda.
Rauno Zubko uuslavastuses lastakse publikul kuulates näha, vaadates kuulda, tajuda liikudes paigalseisu ning paigal olles oma ja Teise liikumist.