Surm mõjutab paradoksaalsel kombel meie elu rohkem, kui arvata oskame.
Valevagatsemise ühiskonda söövitav toime johtub sellest, et kattevarjuks kasutatakse väärtusi, millel on tõesti väärtust.
Kui lakkame arvestamast looduse rütmidega, on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime taanduma.
Muljeid 2015. aasta Betti Alveri kirjandusauhinda püüdnud debüütteostest
Lauri Vaska isikus kaotas kujutelm materiaalse ja vaimse maailma vastasseisust igasuguse tähtsuse.
Eesti helilooming haarab lapsi
Autori natuurist tulenevalt on Pille-Riin Purje raamat „Olla!“ naiselik: tundlik ja tundlev, poeetiline ja leebuv.
Kunstide süntees Kumu sügiskonverentsil
Pjotr Bagrov: „„Laenatud naene“ on vähemalt Eestiga koostöös valminud, võimalik, et ka puhtalt eesti film.“
„Veidras orkestris“ püütakse mõtestada Kalamaja hipsterikultuuri, aga eesmärk täidetakse vaid vormiliselt ja nii on hipsterlus laval pelk kosmeetiline face-lift.
Fideelia-Signe Rootsi näitus tõstatab uusi küsimusi naiste ja tehnika suhete ning soorollide kohta tänapäeval.
Euroopa pagulaste ja väljarännanute nõukogu peasekretär Michael Diedring: inimesed ei ole kastid, mille üle Euroopa hajutamine on logistikute pärusmaa.
Pariislaste õudustele reageerisime kaastundega, aga Sharm el Sheikist koju lennanud venelaste hukkumise puhul asendus šokk millegi muuga.
Mathura essee „Sügis meis enestes“
Miks kaldutakse inimsusvastaste tragöödiate puhul poolt valima?
Janek Kraavi post-sõnastik XXVIII: kultusteos
Tuul Sepa „Surma eemaletõukav ligitõmbavus“
Panoraamivabadus. Loomevabaduse puudumine teeb meist kõigist kriminaalid