Miks kaldume tragöödiate puhul poolt valima?

Pariislaste õudustele reageerisime kaastundega, aga Sharm el Sheikist koju lennanud venelaste hukkumise puhul asendus šokk millegi muuga.

MEELIS SÜTT

Džihadistide vägivalla tõttu kodust pagema pidanud Mali muusikud usuvad Abraham Lincolni vaimus, et vaenlasi saab võita neid sõbraks muutes ning ainus, mida nad soovivad, on rahu. Pildil kaader Johanna Schwartzi PÖFFil näidatud dokfilmist „Ainult üle meie laipade“.

Hiljutine verevalamine Pariisis tekitas ülitugeva vapustuse, mille kirjeldamiseks on raske leida sobivaid sõnu. Ootamatu tõdemus, et inimelu on habras ja pöördumatult lõplik, külvab paljudes õudu ning hirmu, viha ja raevu.

Ängistav meeleseisund pärast Pariisi tragöödiat paneb mõtlema ka teistele sõjakoledustele, konfliktidele ja vägivallale laiemalt. Peale tulevikumure meenuvad omaenda traagilised kaotused. Kaastunne ongi võimalik empaatia ehk oma kaotuste ja hirmude mõistmise kaudu. Eesti rahva ajaloolises mälus on valusaid kaotusi, mis ei ole alati pöördunud võitudeks ja on olnud korvamatud. Pikka aega paranemata haavad, mille suhtes on kogetud hoolimatust, leinakeeldu, hukkamõistu, naeruvääristamist ning mille meenutamise eest on karistatud ja vangistatud, on äärmiselt tundlikud ning kipuvad leevendust leidmata põlvest põlve edasi kanduma.

Põlvkonniti päranduvad viha- ja valusegused mälestused mõjutavad igapäevast elukorraldust ja kultuuri paljudel tasanditel. Eitatud või läbitöötamata traumad võivad mõjutada riigikorraldust ja väljenduda suhtumises poliitikasse nii valitute kui ka valijate hulgas, ehkki rünnatud meelelaad pole loomulikult ainus era- ega ühiskondlikku elu ning rahvusvahelisi suhteid mõjutav tegur. Otsest või kaitselist vaenulikkust ilmutav meelelaad ei pruugi olla igapäevaelus valdav, aga ilmneb kriitilistes, meelerahu ja tasakaalu ohustavates olukordades. Vägisi pole võimalik meeles talletunud haavu ega kaotusi vaigistada, kõnelemata parandamisest.

Maailma ajaloos on toimunud lugematu arv sõdu, vallutusi ja inimohvritega röövretki. Võitlus elu eest on meie instinktiivne reaktsioon, kuid võitlus ja sõda sümboolsel või otsesel moel on laienenud ka muudesse eluvaldkondadesse. Peetakse sõna- ja infosõdasid. Iga päev võideldakse hoolimatuse ja laiskuse, leplikkuse ja leppimatusega. Vallutatakse turgusid või turuosasid. Võidetakse või sunnitakse taganema haigusi. Kuulutatakse sõda tööpuudusele ja lõhestatusele. Võideldakse parema tuleviku eest ja loodusjõudude vastu. Sõditakse vihaselt viha vastu. Viha vastu, mille on tinginud valu ja meeleheide, mis sügaval sisimas oma haavatavuses pole kohanud mõistmist, vaid leidnud hukkamõistu. Sõja metafoor tundub olevat kuidagi liigagi loomulik keele ja meele osa, justkui psüühiline ettevalmistus järgmiseks pärissõjaks. Näib, et paljudel, sealhulgas otsustajatel ja arvamuse mõjutajatel on millegi tõttu võimatu leinata, õppida kogemusest ja möödunud sõdadest.

Võib-olla seetõttu me kaldumegi inimsus­vastaste tragöödiate puhul valima pooli, sest oma või esivanemate kannatused on talumatult värskena meele alateadlikus osas tallel. Hõõgub maagiline, aga siiski õigustatud ootus saada lõpuks lahendus põlvkondi kestnud ebaõiglusele. Soovitakse kaotatu tagasi võita. Muuta alandatusest võrsunud ideaalid tegelikkuseks. Instinktiivne reaktsioon on, et õiglus ja kord tuleb taastada ning süüdlased peavad saama karistatud. Võib-olla mõni meist märkab seejuures kohkumisega, et pariislaste õudustele reageerime kaastundlikult, aga Sharm el Sheikist koju lennanud venelaste hukkumise puhul asendus šokk millegi muuga. Näiteks salajase lootusega, et „ehk nad nüüd saavad aru ja võtavad mõistuse pähe“. Või vihapursetega: „Paras neile! Nüüd said Ukraina (või Nõukogude okupatsiooni ja maailmarahu kõigutamise) eest!“

Võime tähelepanuta jätta teised sõdade ohvrid, kes pole meie poolel või on me liitlaste vastu. Meelevaldne inimgruppide lõhestamine omadeks ja vaenlasteks on mõistetav psüühilise kaitsena, mis kergendab raskete tõdemuste talumist. Hea jäetakse mõistagi endale või inimestele, keda peetakse omaks ja halb omistatakse teistele ehk võõrastele, ehkki ükski asi ega inimene ei ole lõputult hea ega lõplikult halb. Võib tunduda ääretult raske, mõnel juhul isegi võimatu näha, et üks inimene või inimrühm võib evida üheaegselt nii häid kui ka halbu külgi. Meie haavatud või ohustatud hinge raevu ja hirmu võib kriisiolukorras olla keeruline hallata ja ainus võimalus rasketest tunnetest vabaneda on need suunata teiste vastu. Elu väärtus ja puutumatus on niisuguses seisundis asjassepuutumatu. On vaid kaitsepositsioon või rünnak, kättemaks ja õiguse kehtestamine – seda mõlemal pool rindejoont. Kuidas armastada inimest, kes hurjutades jutlustab leplikkust, aga ei mõista mu hirme ega hooli nende taustal olevatest elukogemustest? Kuidas usaldada inimest, kes on osalenud mu lähedaste tapmises? Meiegi lähiajaloos on kahjuks küllalt näiteid vennatapulahingutest, mille tagajärgi ei ole veel kaugeltki käsitletud ega selgitatud.

Pariisi tragöödia on kohutav teade tegelikkusest. Tegelikkusest, mis annab halastamatult märku erinevustest ja hoolimatusest erinevuste suhtes. Tegelikkus jõuab meieni vahendatuna, kellegi teise pilgu ja meele kaudu töödelduna, seetõttu ka moonutatuna. Isegi usaldusväärsete ja lähedaste inimeste vahendatu peegeldab tegelikkust oma isikupärasel moel. Me tõlgendame tegelikkust lähtuvalt oma elukogemustest ja sellest johtuvatest järeldustest. Me võime saada tegelikkusest aimu tänu empaatiale ning võimele luua tegelikkuse kohta emotsionaalseid kujutluspilte.

Tõde ja tõelisus seevastu on midagi väga isiklikku ja seesmist, intiimset ja igaühele ainuomast. Tõde on oletus (olemise tuletamine*) tegelikkuse kohta. Tõde selgub sisekaemuses, kui uurime enese vastu ausaks jäädes oma arusaamade kujunemise mehhanisme, võttes arvesse ka valusaid või meelerahu ja identiteeti ohustavaid leide. See puudutab eriti traumatööd ehk mõista püüdmist, milline on põlvkonniti edasi antava psüühilise pärandi mõju tajumustele. Kasulik on eristada, et mis tuleneb või on tulenenud välisest tegelikkusest ja mis inimesest endast ning kuidas see kõik on meeltes omavahel seotud. Tõde ei ole lõplik teadmine ega tõe avastamine lõpliku selguse seisund. Tõesuses püsimine tähendab pidevat mõtestamist ja mõistmise püüdu. Arenedes asjatundjaks oma arusaamade kujunemise ja emotsionaalsete reageeringute mehhanismide kaudu suudame ilmselt järjest enam mõista ka teisi. Me ei pea häbenema ega enesekaitseks teisi häbistama. Ideaalis oleme võimelised mõtlema kriitilistest olukordadest adekvaatselt (mitte ainult pragmaatiliselt) ja tegema võimalikult mõistlikke, inimlikke valikuid.

* Määratlus laenatud Peep Ilmetilt.