Kõrgust võib karta ka vees olles: vaikselt veepinnal ulpides võib järsku haarata mõte põhja kaugusest, hirm keha all oleva sügavuse ees. Kui ainult suudaks selle tundmuse endast eemale tõrjuda, vaikselt lainete liikumises edasi hõljuda, süvenemata ookeani lõputusse haardesse, millesse ollakse end andnud. Sarnase jõuga, millega tõmbab meid endasse ookeanilaine, võib tabada ka emaks saamise/olemise kogemus. Sellest on lähtunud Merike Estna Tartu Kunstimajas eksponeeritud näituse „Ookean“ tööd. Estna toob nähtavale selle kõikehõlmava ja maailma muutva sündmuse, mis võib eraldada inimese kõigist teistest, teha temast merehädalise tema enese väikeses magamistoas, kuhu võib järsku sisse sadada kogu öine taevas.

Tartu Kunstimaja näitusesaali lõuenditel toimub kunstnikule omastes erksates ladinaameerikalikes värvides ja lainetuse motiividel pidev liikumine ja värelemine, kandes endas emaduse komplekssust ja keerukust. Estna kasutab teoste maalimisel erinevaid värvi pealekandmise viise, mis kätkevad samuti mitmeid tähenduskihte. Lainete maalimist on kunstnik kõrvutanud näiteks põrandapesu kui korduva protsessiga. Lainetuse motiiv kordub ka Estna teostes, võttes pidevalt uue vormi ja sisu. Liikumises ei ole aga mitte ainult teosed ise, vaid ka nendega suhestuv vaataja. Estna tööd paiknevad sageli üksteise suhtes teatavas nihkes ning nende kogemiseks peab kord neist üle astuma, kord nende vahelt läbi piiluma. Ka teoste pealkirjades sageli esinevad nimisõnad, näiteks „koobas“ ja „portaal“, vihjavad, et kunstniku kujutatusse on võimalik sisse minna. Üksteise varju paigutatud teostest kooruvad (just nii võiks kirjeldada ka Estna maalimisprotsessi: kunstnik eemaldab osaliselt pealmise maalikihi, jättes alumise dekollaažina paistma) Estna ja teiste elu- ja kunstiloojate lood, mille katkete järele kavatsen järgnevalt sukelduda.

Üheks kunstiajalooliseks viiteks Estna näitusel on saksa maalikunstnik Paula Modersohn-Becker. Estna maalil on näha Modersohn-Beckeri 1906. aasta teost „Autoportree 6. pulma-aastapäeval“, mida peetakse lääne kunstiajaloos esimeseks teoseks, kus naine on kujutanud iseennast alasti ja lapseootel. Maali võib pidada kunstiloos teoseks, millega naised oma keha endale tagasi võtsid. Lapseootus on Modersohn-Beckeri selles teoses küll kujutluslik, kuid säilinud kirjadest võib välja lugeda kunstniku tugevat soovi laps saada, nii et maalitud minapildis kajastuvad tema unistus ja igatsus. Tegelikult valmis maal hoopis ajal, kui ta otsustas oma abikaasa Otto Modersohni maha jätta ja salaja Pariisi kolida, et iseseisvalt kunstnikuna tegutseda. Niisiis vaatab teoselt vastu naine, kes soovib mõlemat: luua elu ja luua kunsti. Estna on selle tähendusliku viite paigutanud talle omaste lainetavate vormide varju, mis mõjuvad kui vetikad merepõhjas. Modersohn-Beckeri autoportreed tajume Estna teosel justkui kaugelt, läbi vee-udu ja ajakulu. Estna enesegi autoportreed näeme mitmetel teostel, kuid sageli on kunstniku nägu varjatud, pilk pööratud, ning see toimib pigem sümbolina.

Estna ei kujuta emadust pelgalt unistusliku või muinasjutulisena. Erksatest elujõulistest värvidest kooruvad nii mõnigi kord mustad figuurid ja sünged lood, mis kaasnevad sageli selle ootust ja lootust täis ajaga. Juba 1907. aastal saab Modersohn-Beckeri soov tõelisuseks ja tal sünnib tütar, mõne nädala pärast Paula ise sureb. Traagiline saatus liidab Modersohn-Beckerit kirjanik Mary Shelleyga, kellele Estna on oma näitusel samuti teose pühendanud. Shelley kirjanikust ema suri üksteist päeva pärast tema sündimist. Shelley esimene tütar Clara ja ka hiljem sündinud samanimeline tütar surid mõlemad varsti pärast sündi. Ema ja laste kaotust on peetud üheks Shelley romaani „Frankenstein ehk moodne Prometheus“ lähtekohaks. Romaanis on kirjanik kujutanud sündi ühtaegu loova ja hävitava jõuna ning rõhutanud sünni ja surma seotust: raamatus tahab Frankensteini-nimeline teadlane uurida „väiksemaid põhjuslikkusi, mis tingisid elu muutumist surmaks ja surma muutumist eluks“.¹

Estna näitusel tsiteeritud lugudes põimuvad elu- ja kunstiloome. Loomisele viitab ka maalidel läbiv käte motiiv. Sageli esmapilgul nähtamatud käed on Estna maalidel hoidvas ja toetavas positsioonis. Nagu Frankensteini, on ka Estnat huvitanud, mismoodi oma looming ellu äratada: kuidas hoida maali orgaanilise ja hingavana ka pärast näituse sulgemist? Üks n-ö elava maali näide on viieosaline monumentaalteos „Ookean“ (2024–…), mida Estna käib näituse lahtioleku aja jooksul täiendamas. Nii ei saa ka see näitus kunagi päriselt valmis. Sellele asjaolule osutavad ka pintslid, värvid ja visandid, mis asetsevad näitusesaali keskel, justkui kunstniku labor, tuues nähtavale loomisprotsessi ja autori kohalolu. Teos „Ookean“ ei sünni aga mitte ainult sellel konkreetsel näitusel, vaid kunstnik on lubanud seda elu lõpuni täiendada, teose kiht-kihilt ikka ja jälle uuesti ellu äratada.

Estna dialoogipartneriteks ei ole ainult ajaloolised kangelased. Emadusega seotud teemad on kunstis viimasel ajal nähtavamad olnud. Näiteks Eks­pressis ilmunud intervjuude miniseeria „Kunstnik ja ema“ esimene intervjuu tehti just Estnaga ning tuleval aastal avatakse Kumus Eda Tuulbergi kureeritud näitus „Kes kardab emadust?“, kus kuulu järgi uuritakse emadust üksikisiku, aga ka ühiskonna vaatest ning otsitakse võimalusi selle mõiste avardamiseks. Omapärane ja kõnekas kooslus sünnib ka Estna ja hiljuti Tartus avatud Maria Kapajeva (Kogo galeriis) ning Krõõt Kukru (galeriis Kett) näitusega. Ellu äratatud esemetest tulvil Kukru „ELUtuba“ kujutab endas rõhutatult näilist muinasjutumaailma, kus kõik argiesemed justkui irvitavad meile vastu. Seevastu Kapajeva näituse „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ teostes ühtaegu luuakse elu ning loobutakse emadusest.

Hiljuti palju küsimusi tekitanud sotsiaalministeeriumi iiberaportis on nenditud, et Eesti ühiskonnas on toimunud väärtusnihe: „valitseb arusaam, mille kohaselt on lapse saamine sügavalt individuaalne valik, mille suhtes ei tohiks teistel inimestel või ühiskonnal laiemalt olla mingeid ootusi ega sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi. Lapsi saadakse ainult iseendale“². Ja nii see peabki olema, et elu- ja ka kunstiloome on inimese enda valik, sest igasugune looming võib, nagu loeme kirjandusklassikast, jäädagi meid kummitama. Siinkohal olekski paslik lõpetada Sveta Grigorjeva kolmandas luulekogus ilmunud luuleridadega: „kas maa tahtis üldse emaks saada / kas keegi üldse küsis talt / kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks / mulle tegelikult ei meeldi mõte ja / metafoor loodusest kui emast / arvan et loodus kui kallim / oleks palju parem / ja ega see kallim ei pea ju olema naine / mõtle kui loodus oleks su kallim / millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse / saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud“.³