Kui „Tulnuka” esteetika ja struktuur, kosmoselaeva tuttavlikud koridorid ja aeglane tempo rõhutavad nende küsimuste isiklikku, üdini igapäevast tasandit, siis palju suurema eelarvega „Prometheus” tõstab nii esteetika kui ka teemaringi metafüüsilisele tasandile. Määrdunud koridoride asemel on võimsad 3D-plaanid eelajaloolisest Maast, tehnika viimast sõna esindavast kosmoselaevast ja müstilistest inseneridest. Samuti on ülendatud ka teemade käsitlust: loomine, sünd ja põlvkondadevahelised konfliktid on ka „Prometheuse” keskmes, ent inimeste asemel keskendutakse inimkonnale. Vanemate asemel räägitakse seekord jumalatest.
„Prometheuse” käivitab arheoloogide Shaw ja Holloway (Noomi Rapace ja Logan Marshall-Green) hämmastav leid Isle’i saarel: koopajoonistused tõestavad, et maad on külastanud tulnukad. Arheoloogid kahtlustavad, et need külalised on inimkonna vanemad, teisisõnu, jumalad. Ideest haarab kinni igivana ettevõtja Peter Weyland (Guy Pearce), kes saadab arheoloogid koos kireva, ent teadmatuses meeskonnaga koopajoonistusel ära märgitud tähe poole. Kohapeal leitakse aga insenerideks nimetatud jumalate asemel vaid surnukehad ning tundub, et elu loomisega eksperimenteerimine on inimkonna vanematele saatuslikuks saanud.
Ka inimkonnast endast on „Prometheuses” saanud jumalad. Meie „järeltulijaid” kehastab filmis android David (Michael Fassbender), ülivõimekas ja perfektsuseni kaunis inimnäoline robot, kelle „isaks” on surematust taotlev megaettevõtja Peter Weyland. Meeskond kohtleb Davidit kui emotsioonideta töövahendit, kelle püüded näida inimlikumana mõjuvad kõigile veidi koomiliselt. David aga pole sugugi emotsioonideta, Fassbenderi suurepärane rollisooritus jätab kogu aeg õhku kahtluse, et David tunneb valu, imestust ja eelkõige kerget pettumust oma „vanemate” vastu, kes ei üritagi teda mõista.
Nende kahe tasandi koosmõjul joonistubki välja „Prometheuse” keskne konflikt. Võtmestseenis teatab bioloog Holloway Davidile, et ta loodi lihtsalt seetõttu, et inimkond oli selleks võimeline. David vastab seepeale irooniliselt: „Kas te kujutate ette, kui pettunud te oleks, kui te seda oma loojalt kuuleksite?” Ilmselt päris sügavalt, sest „Prometheuse” meeskond on valmis ka siis, kui on selge, et insenerid neile midagi head ei soovi, naasma nende planeedile, seades sellega ohtu kogu inimkonna eksistentsi. Mõned selleks, et saada vastus küsimusele, mis on meie olemasolu tähendus, mõned selleks, et paluda jumalatelt surematust. Ent nagu „Tulnukas”, selgub, et vanemate ja laste huvid võivad olla vägagi lahknevad ning et seda mõistmata võib iseseisvumine olla väga vägivaldne ja piinarikas protsess.
Siiski on Scott ka kolmkümmend aastat hiljem jäänud optimistiks. Ripley emainstinkt annab talle julguse pardaarvuti Ema rüpest lahkuda ning Shaw’ liitumine „taassündinud” Davidiga võimaldab tal ainsa ellujäänuna tõeotsinguid jätkata. Iseseisvumise võtmeks ei ole mitte kõikide usaldussidemete purustamine, vaid uute loomine. Vanemlus, mis võib lastele osutuda koormavaks, saab samamoodi ka nende päästjaks. Teades, kui populaarne oli „Tulnuka” saaga ja millist kassat on juba ainuüksi Euroopas teinud „Prometheus”, võib arvata, et ring on täis ning kõik algab järjefilmis uuesti.
