-
-
Varsti kümmekond aastat tagasi pöördus minu poole ühe välisriigi suursaadik palvega, et hakkaksin mediaatoriks. Sõites mööda Narva maanteed kesklinna poolt Piritale ei kõnelnud me temaga Maneeži ja Pronksi tänava vahel kummagi emakeeles. Siiski ei pidanud saadik seda sõna ka tõlkima. Muidugi ei mõelnud ta füsioloogiale ega pidanud mediaatori all silmas “muhvi” (eriti selles sõna rõvedas tähenduses!). Ta mõtles tasakaalustajale, mille rollist ma keeldusin, sest see oleks eeldanud kokkumängu mulle võõrastega.
-
Saabastega Kass ega Vahva Rätsep ei liigu füüsilisel kujul meie hulgas ringi ega räägi oma seiklusterohke elu tipphetkedest igal aastal ise üha uuesti ja uuesti. Nad elavad muinasjuttudes, ei välju sealt oma elulugu värvikamaks pajatama ega osale poliitilises võitluses. Sama lugu on Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoniga, kuigi näiteks 1930ndatel see nii ei olnud ja eriti Päts sai ametipositsiooni (kuri)tarvitades oma rolli iseseisva riigi loomisel aina suuremaks jutustada.
Iseseisvuse taastamise järel…
-
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar suudab jätkuvalt üllatada. 8. augusti Postimehes annab vanameister teada, et tegelikult ei pruugi Keskerakonna valijatele sobida presidendiks ei Toomas Hendrik Ilves ega ka Ene Ergma. Selles tõdemuses pole iseenesest ju midagi üllatavat, aga ma ei oleks uskunud, et Savisaar ütleb selle “kurva teate” välja juba 20 päeva enne valimisi. Nüüd ei jäägi Keskerakonna volikogul muud teha kui käsi laiutada ja kinnitada, et stabiilsuse huvides peaks presidendina…
-
Ühel lõunasel tunnil astus meie korterisse vana noor tudeng. Ennemalt oli tavaline, et ülikooli astuti kohe pärast keskkooli lõpetamist. Praegu see enam nii ei ole, ülikooli võidakse minna ka siis, kui keskharidus hakkab juba ununema. Tänavuse suve hakul lõpetas Tartus tudeng, kes oleks võinud lõpetada juba poolteist aastakümmet tagasi. Pere-elu tuli peale, aga nüüd oli tal kraadi vaja, sest muidu ei liigu ta töökohal edasi. Justnimelt kraadi, mitte teaduslikku tööd…
-
Vahepeal on meedias vilksatanud nii palju huvitavat, et peaaegu häbi on alustada ühe teada-tuntud tõdemusega kaugest minevikust – sellest, kuidas visuaalne meedium kõik muu välja tõrjub. Tuleb siiski märkida, et see on vaid poolik tõde. Visuaalne meedium on ju ka trükisõna, mis kuidagi kedagi välja ei tõrju, vaid pigem ise teistele, n-ö vahetult visuaalsetele meediumidele alla jääb. Ometi see, mis sellest sünnib – infoühiskond, allub endiselt verbaalse teksti kehtestatud korrale.
-
Ligimesearmastusest kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel.
-
Trükimeedia suve juhatas sisse periood, mille Urmas Kaju on ristinud pronkskurgihooajaks. Juuni alguses tundus eestikeelseid lehti lugedes, et vaenlane nr 1 ohustab vabariiki Tõnismäelt ning jätkab seda tegevust tänu reeturite sepitsustele (reeturi, s.o teema suhtes leige või sellesse negatiivselt suhtuva inimese palk on surm) igavesti. Kuu aega hiljem kerkis Eestimaa kohale aga ootamatult uus julgeolekurisk, mis kandis Õllesummeri nime.
-
Nõnda siis jah, et muudkui kirjutatakse ja räägitakse: “Enne oli nii, aga nüüd on naa! See on ime!” Kahtlen siiski selles. See on üks üleüldine kultuuriline muster, mis sel kombel avaldub. Imeväärset pole siin midagi.
Selle mustri nimi on eskapism ja see on juba ürgajast, aegade algusest (või pigem isegi veidi pisut enne seda, kui aeg inimliigi jaoks üldse algas) meid tagant tõuganud. Võtame näiteks sellise asja nagu kogu kultuur tervikuna.…
-
Kui Postimehe peatoimetaja Merit Kopli raporteeris (29. VI), et alates eelmisest nädalast kuni 19. augustini on kvaliteetpäevalehte “veidi suvisemaks kohendatud”, ei osanud ma esialgu midagi arvata. Põhjendus oli muidugi kummaline: “Uudised, mis tulevad parlamendi ja valitsuse tööpõllult, ametnike kabinettidest, ei jookse n-ö enam ise suhu. Nii peavadki ajakirjanikud rohkem ise otsima seda, mis on uus ja huvitav, oluline ja ilmekas just sel suvel, siin ja mujal”. Tõepoolest, magava kassi suhu…
