
Läti tuntud teatri- ja filmilavastaja Viesturs Kairišsi Riia Vene teatris tehtud „Kirsiaed“ on poliitiline akt, avalik rünnak agressorriigi tegevuse pihta.

Näitlejate asemel kuulusid truppi ainult autojuhid, kelle ülesandeks sai muuta robustsed ja ragisevad masinad tundeliseks ja väljendusrikkaks.

Soome näitekirjanik ja lavastaja Jari Juutinen on hämmastavalt tabavalt kirjeldanud seda haavatavat inimrühma, kelle kõiki otsuseid mõjutavad ilmajäetuse ja ebaõigluse tunne.

Kurjad kired, omakasu, hirmu halvav jõud, massihüsteeria, lausvaled – need kõik on tänapäeval täpselt samuti olemas nagu XVII sajandi lõpu Salemis.

„Viimases vabas suves“ on kõik nii nagu paistab: pahad on pahad, head on head, traditsioonilisest muinasjutust erineb vaid lõpp, sest kurjus võidab headuse.

„Vaalas“ räägitakse internetiajastu inimeste omavahelisest sidemest, süütundest, armastavast ja dogmaatilisest usklikkusest ning lunastuse võimalikkusest.

„Richard III“ on lugu mehest, kes on otsustanud mitte tunnistada reegleid. Kui ettevõtmist saadab edu, hakkabki ta uskuma, et on kõikvõimas, seisab igasugusest võimust kõrgemal.

Watermilli keskus ja seal 1992. aastast peale korraldatud suveprogrammid annavad tunnistust, et Robert Wilsoni pärand elab – vaatamata sellele, et nüüdseks on kunstnik lahkunud.

„Süütu“ lavaversioon jääb võrdlemisi tekstinapiks, usaldades õhku ja pause, helisid ja häälitsusi. Tervik on köitvalt komponeeritud, julgelt assotsiatiivne.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.