Augusti lõpul külastas Eestit prantsuse kirjanik, režissöör ja näitleja Laetitia Colombani, et osaleda Rakvere teatri ja Prantsuse Instituudi kutsel oma näidendi „Kiivipäev“ esietendusel, millega Rakvere teater avas uue hooaja, ning kohtuda ka lugejatega Tallinnas Prantsuse Instituudis. Eestis teatakse Colombanit eelkõige filmi „Armastab … Ei armasta“ režissöörina ja romaani „Palmik“ autorina.

Triinu Tamm: See on tõesti väga rõõmustav, et leidsite kõigi oma arvukate tegemiste kõrvalt aega Eesti külastamiseks.

Laetitia Colombani: Mulle väga meeldib reisida ja avastada paiku, mida ma veel ei tunne. Nii et olin tõesti rõõmus selle kutse üle, olen Eestis esimest korda. Pealegi olen kuulnud, et eestlased on väga suured teatriarmastajad.

Tamm: Teie loominguline ampluaa on erakordselt lai: olete kirjanik, stsenarist, režissöör ja ka näitleja. „Kiivipäev“, mis on teie esimene näidend, on teie loomingulises CVs üks värskemaid asju. Koroona­pandeemia ajal, 2021. aastal, tuli see kõigepealt välja telelavastusena ja 2023. aastal oli esietendus Pariisis Édouard VII teatris. Rääkige, palun, selle näidendi sünniloost lähemalt.

Colombani: Mul oli tegelikult juba ammu tahtmine ka üks näidend kirjutada. Olen lapsest saati tegelenud näitlemisega ja väga armastanud teatrit. Kuna armastasin ka filmikunsti, siis oli mu valik École nationale supérieure Louis-Lumière, mis on üks kahest suuremast riiklikust filmikoolist Prantsusmaal. Seejärel tegutsesin 15 aastat filmimaailmas stsenaristi, režissööri ja näitlejana. Kui sain 40aastaseks, tekkis mul tahtmine proovida ka teisi kunstilisi väljendusvorme – nii kirjutasingi 2016. aastal oma esimese romaani ja näidendi.

„Kiivipäeva“ aluseks on üks politseikroonika rubriigist pärit artikkel, mille olin ajalehest välja lõiganud juba 2008. aastal. Seal on juttu kummalisest juhtumist Jaapanis: nimelt teatas üks mees politseile, et tema külmkapist on kadunud jogurt. Mis edasi juhtus, oli veelgi üllatavam, elu tõesti üllatab oma ekstsentrilisusega, ületab selles päris sageli väljamõeldise. See lugu tundus mulle suurepärane materjal näidendiks, sest tegevus toimus suletud ruumis, selle mehe kodus. Ma kohandasin loo Prantsuse oludele, aga see oleks võinud toimuda ükskõik millises maailma linnas.

Tamm: Lugu mehest, kes langeb kiivijogurti varguse ohvriks, on tõesti päris uskumatu, veel uskumatum on aga see, mis saab edasi. Kas näidendis otsustavat rolli mängiv noor neiu on samuti pärit krimirubriigist või on ta teie fantaasia vili?

Colombani: Päris elus oli ta veidi vanem naisterahvas, aga laias laastus just nii kõik oligi. See mees paigutas oma koju videokaamera, sest märkas, et lisaks jogurtile kaovad tema köögist ka tee­pakid ja suhkrutükid, ning avastas omaenda korteris omalaadse paralleelelu. Seda tõestisündinud lugu aluseks võttes tahtsin tegelikult kirjutada meie ajast ja ühiskonnast: üks näidendi keskseid teemasid on üksindus, see, et tänapäeval elavad inimesed sageli justkui paralleel­elu, ilma päriselt kohtumata.

Tamm: „Kiivipäev“ osutus väga populaarseks, seda mängiti Pariisi suures 800 kohaga saalis ja teistes Prantsusmaa linnades kokku 180 korda. Arvata võib, et menule aitas kaasa ka näitlejate valik: isa ja poega mängivadki isa ja poeg, Gérard Jugnot ja Arthur Jugnot. Kas teadsite juba kirjutades, et lööte ka ise näitlejana kaasa?

Colombani: Gérard Jugnot, kes kehastab Barnabéd, on Prantsusmaal tõeline staar, ta on väga-väga tuntud nii filmi- kui ka teatrimaailmas. Ka Arthur Jugnot on tuntud näitleja ja teatriprodutsent. See, et tegu on ka päriselt isa ja pojaga, andis lavastusele kindlasti lisamõõtme. Nende suhe on lähedane, samas vaoshoitud, see lisas tegelaskujudele sügavust, reljeefsust ja tihedust. Ja nad polnud veel kunagi koos mänginud. Näidendit kirjutades mõtlesin tõesti, et oleksin hea meelega ka ise jälle laval. Olen filmides korduvalt mänginud psühholoogi või psühhoanalüütikut. Minust olekski vabalt võinud saada psühhoanalüütik, sest inimpsüühika keerdkäigud huvitavad mind väga. Ja mul oli lõbus luua seda psühhoanalüütiku tegelaskuju, kes lõpuks ise omadega puntrasse jookseb. Ka tema elab tegelikult üksinduses, kuigi kohtub päevad läbi inimestega ja kuulab neid. Ka tema julgeb lõpuks astuda sammu talle olulise inimese poole. Eelkõige tahtsingi rääkida sidemest inimeste vahel, see on nii oluline, kõige olulisem elus.

Tamm: Kas „Kiivipäeva“ on lavastatud ka mujal välismaal? Ja kas tegite selle väljatoomisel Eestis lavastaja Peeter Raudsepaga ka koostööd?

Colombani: See näidend on toodud lavale Budapestis ja saksakeelses Šveitsis, oktoobris tuleb lavastus Prahas, siis Madridis ja Varssavis. Mul on tõesti hea meel, et see tekst saab nii palju reisida ja võtab eri vorme. Eesti lavastajaga ma koostööd ei teinud, olen väga põnevil, millised lahendused ta on valinud, kuidas näitlejad mängivad.

Tamm: Teie esimene täispikk mängufilm, romantiline triller „Armastab … Ei armasta“, kus peaosades on Audrey Tautou ja Samuel Le Bihan, esilinastus 2002. aastal. Olite siis 26aastane. 2008. aastal tuli välja „Minu staarid ja mina“, kus näeb tervet prantsuse diivade paraadi, juba varem olite lavastanud lühifilme. See on muljet avaldav. Kuidas see teil õnnestus?

Colombani: Mul on elus vedanud. Kõige­pealt, et sain sisse väga kõva konkursiga filmikooli, kuhu igal aastal kandideerib üle 500 inimese ja vastu võetakse 16. See kool on tehnilise kallakuga, õppisime palju ka matemaatikat, füüsikat, ja valmistabki peamiselt ette filmi tehnilisi töötajaid. Väga kiiresti sain seal aga aru, et mulle meeldib rohkem kirjutamine ja lavastamine, tahtsin hakata rääkima lugusid. See on mulle kõige tähtsam nii näitlejana kui ka lavastajana ning ka kirjaniku või stsenaristina.

Tamm: Filmimaailm ei olegi siis Prantsusmaal nii suletud, kui võiks arvata?

Colombani: Minul tõesti õnnestus jalg ukse vahele saada, kuigi ma ei ole sugugi pärit kunstimiljööst: minu isa on insener ja ema raamatukogutöötaja ning olen pärit Bordeaux’ eeslinnast. Aga ma otsisin ka ise väga aktiivselt kontakte ja võimalusi, kirjutasin produtsentidele, et leida praktikakohti, töötasin tehnikuna, vedasin kaableid ja tassisin, mida tarvis, samal ajal kirjutasin lühifilmide stsenaariume ja lavastasin neid, käisin festivalidel. Oma esimese filmi produtsendiga näiteks kohtusin ühe teise filmi võtetel, kus mina olin tehniline abijõud. Kuna saime hästi läbi, siis ta oli nõus läbi lugema „Armastab … Ei armasta“ stsenaariumi, ja imekombel tegi ta mulle seepeale ettepaneku, et võib selle produtsendiks hakata.

Tamm: Seda filmi sai näha ka Eestis ja erinevalt paljudest elus nähtud filmidest on see mul päris eredalt meeles. Tõdemus, et loeme olukordi ja sõnumeid erinevalt, võtab seal tõepoolest lausa äärmusliku vormi. Teie esimene romaan „Palmik“, mis on tõlgitud ka eesti keelde¹, ilmus 2017. aastal. Miks otsustasite eduka režissöörina kirjanikuks hakata?

Colombani: Ma olen juba lapsest peale kirjutanud: luuletusi, novelle, väikesi filmistsenaariume. Kirjutamine on alati olnud osa minu elust, nagu ka lugemine. Kui olin kümneaastane, ütles kirjandusõpetaja mu vanematele, et sellest tüdrukust saab kirjanik. Kirjutasin vahetpidamata, andsin oma tekste lugeda ka klassikaaslastele ja need meeldisid neile. Filmimaailm tõmbas mind siiski veel rohkem, kuid siis tahtsin muud proovida. Ka mu isiklikus elus oli toimunud muutus: ma sain tütre, tahtsin rohkem aega temaga koos olla ja romaani kirjutamine on hea kodune töö, paindliku graafikuga. „Palmiku“ idee oli mul ka juba ammu olemas, nii otsustasingi filmitööga pausi teha, olla tütrega kodus ja romaan valmis kirjutada. Mind võlus ka võimalus lasta fantaasial täiesti vabalt lennata – kujutluspiltidel ei ole küljes hinnasilti.

„Palmiku“ tegevus toimub vaheldumisi Indias, Itaalias ja Kanadas, võisin nende maade vahel liikuda ühegi takistuseta, või siis näiteks kirjeldada stseeni India templis, kuhu on kokku tulnud sadu naisi, et lasta maha lõigata oma juuksed ja müüa need parukate tegemiseks. Kõik see ei maksnud mitte midagi! Kui romaan ilmus, tuli esimesele autogrammiseansile Bordeaux’s ka mu kunagine kirjandusõpetaja, kes ütles, et näed siis, sul läks 30 aastat, aga sinust ikkagi sai kirjanik.

Tamm: Kas kirjastaja leidmine läks lihtsalt?

Colombani: Ma ei tundnud ühtegi kirjastajat ega üldse inimesi kirjastusmaailmas, nii et saatsin käsikirja postiga viiele kirjastusele. Grasset’st võeti minuga ühendust, siis algas muidugi põhjalik töö toimetajaga, aga ma olin selleks igati valmis.

Tamm: „Palmik“ on lugu kolme väga erisuguse staatusega naisest, kes elavad eri riikides ja on pärit eri ühiskonnaklassist, ometi nende elusaatus põimub, ja üsna ootamatul moel. Kas mõtte käivitas mõni neist tegelaskujudest või see ühendus, mis nende vahele tekib?

Colombani: Seal jooksis mitu asja kokku. Olin kunagi ammu näinud dokumentaalfilmi India naistest, kes müüvad oma juuksed parukate tegemiseks, et veidigi raha teenida. India naiste juuksed on parukatööstuses väga hinnatud. Ja siis, aastaid hiljem, jäi mu lähedane sõbranna vähki ja kutsus mu endaga kaasa valima parukat, mida tal varsti vaja pidi minema. Kui ma vaatasin teda seal parukaid pähe proovimas, hakkas mu peas hargnema lugu, kuidas juuste kaudu on kõik need naised omavahel seotud. Ma olin päris palju maailmas ringi reisinud, käinud ka Indias, ja mul tekkis tahtmine luua eri maadel elavate naiste portreed nende juuste kaudu.

Tamm: Lisaks on naise juuksed ju ka tugev sümbol.

Colombani: Tõsi, juuksed sümboliseerivad ühtaegu naiselikkust ja jõudu. Omamoodi on see ka vastupanu sümbol. Olen rääkinud parukameistritega, kes ütlevad, et juus on erakordselt vastu­pidav materjal, näiliselt habras, aga tegelikult väga-väga tugev. Juuksekarva niisama lihtsalt katki ei tõmba. Mulle meeldis see näiline haprus ja samal ajal vastupidavus, see iseloomustab ka mu loodud tegelaskujusid.

Tamm: Raamatut kannab ilus mõte, et kõik inimesed on üksteisega tegelikult seotud, isegi kui need seosed pole meile alati teada, samuti on seal üksteise toetamise moment, solidaarsuse idee. Universaalsed teemad seletavad kindlasti, miks on „Palmik“ nii hästi vastu võetud: Prantsusmaal on seda müüdud kaks miljonit eksemplari ja see on tõlgitud 42 keelde.

Colombani: Sellist edu ei osanud ma sugugi oodata, ja ma arvan, et ka minu kirjastaja ei osanud. See on nüüd koolis soovitusliku kirjanduse nimekirjas, olen seetõttu käinud palju kohtumas gümnaasiuminoortega, nende vastukaja on olnud väga huvitav. Samuti olen käinud raamatut esitlemas ka teistel maadel, Euroopas, aga ka Hiinas, Peruus, Senegalis. Kohtumistele tuleb igas vanuses inimesi, peamiselt küll naised. Olen näinud vanaemasid koos oma tütre või lapselapsega või koguni lapselapselapsega, ka 15aastasi teismelisi, kes ütlesid, et lasksid oma juuksed maha lõigata, et annetada need parukate tegemiseks. Kusjuures huvitav, pärast filmi linastumist on publiku hulka tulnud ka rohkem mehi, kes on lugenud raamatut pärast filmi vaatamist.

Tamm: Kuidas siis raamatust ikkagi film sai? See on tõesti keerukas materjal. Nagu ütlesite, otsustasite selle loo vormida nimelt romaaniks, et ei peaks end piirama.

Colombani: „Palmiku“ järgi filmi tegemine tundus mulle puhas hullumeelsus: filmimine kolmes riigis ja kolmes keeles, olin kindel, et see lugu on filmiks liiga keeruline, liiga kallis. Pärast raamatu edu tehti mulle aga pakkumine kirjutada stsenaarium ja see ka ise lavastada. Kõhklesin, mu tütar oli veel väike, filmi eelarve ja seega ka vastutus oli palju suurem kui mu varasematel filmidel, ent see oli muidugi väga ahvatlev pakkumine. „Palmik“ linastus Prantsusmaal 2023. aastal, nüüd saab seda vaadata ka Netflixis².

Tamm: Päris huvitav kogemus: kujutluses sündinud tegelased saavad korraga luust ja lihast kehastuse. Kui ma ei eksi, siis kastitu inda tüdruku Lalita rolli leidsite osatäitja sama hästi kui tänavalt.

Colombani: Jah, Sajda Pathan on pärit slummist ja ta kerjas tänaval, et süüa saada, võtete ajal magas ta esimest korda elus voodis. Pärast leidsime talle koha tänavalaste varjupaigas, ta sai minna kooli, mis oli olnud tema suur unistus. Seejärel sai ta rolli järgmises filmis ja tänavu veebruaris käis ta Los Angeleses Oscarite jagamisel, sest lühifilm „Anuja“ oli nomineeritute hulgas, ning kõndis koos teiste näitlejatega punasel vaibal. Ta on erakordselt intelligentne, väga andekas, väga rõõmsameelne laps, kuigi pärit ääretult vaesest keskkonnast ja näinud elus asju, mida laps nägema ei peaks.

Indias on 12 miljonit tänavalast, nii et ühe saatuse muutmine võib tunduda väike asi. Aga mulle meeldib väga muinasjutt koolibrist: puhkeb tulekahju ja inimesed viskavad põlevale majale vett, ka üks tilluke koolibri kannab tilga vett nokas kohale. Talle öeldakse: „Kas sa tõesti arvad, et kustutad oma väikeste tilkadega tulekahju?“ Ja koolibri vastab: „Ei, aga ma olen andnud oma osa.“ Nii et me võime teha ka väikseid asju, anda oma osa, ja see loeb.

Tamm: Lõpetuseks küsin hoopis teisel teemal: vabakutseliste sotsiaalsed garantiid. Eestis tegeletakse teemaga juba paarkümmend aastat, aga head lahendust pole seni leitud. Kuidas on lood Prantsusmaal?

Colombani: Prantsusmaal on teksti autoritel eristaatus, mis annab neile juurdepääsu sotsiaalkindlustusele ja nad saavad teha ka sissemakseid pensioni tarvis. Kirjanike puhul peetakse sotsiaalmaks kinni otse autoritasudest ja autor peab esitama maksudeklaratsiooni. Enamasti saavad autorid ka protsendi oma raamatute müügitulust. Kõigil etenduskunstide valdkonnas tegutsejatel, ka tehnilistel töötajatel, on õigus taotleda etenduskunstide hooajatöötaja staatust (intermittent du spectacle). Selleks peab aastas töötama kindla arvu tunde³, seejärel tagab see staatus talle kõik sotsiaalsed garantiid ning võimaldab tööpauside ajal saada töötutoetust. Minu teada on see süsteem maailmas ainulaadne. Lisaks on olemas organisatsioonid, kes autoreid igakülgselt nõustavad. Vabakutseliste sotsiaalkindlustus on Prantsusmaal suurepärasel järjel, oleme selles osas tõesti hästi kaitstud.