
„Stseenid ühest abielust“ lavastustervikul näib puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.

Damir Salimzianovi tugevus on see, et robustne koomika ei iseloomusta lavastust läbivalt, tema groteskinumbrid on doseeritud hingetõmbepauside vahele.

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

Raske öelda, kas Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“ koosneb piltidest, mida eraldavad pausid, või pausidest, mida eraldavad pildid.

Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.

Festivali „CPPM Manifestal“ lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda.

Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.