
Tants on palju enamat kui etenduskunst. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst.

Kui romaanis „Lipamäe“ kõlavad mitmeski detailis nostalgilised noodid, siis lavastuses on need märksa mitmetähenduslikumad, kujundlikult rikkamad.

Suveöö balletigala on Tallinnas korraldatava rahvusvahelise balletisuvekooli pidulik lõpp, kus osalejatel on harukordne võimalus õpitut ja oskusi näidata suurel väärikal laval.

Eepilise haardega lugu ei peagi tekitama argipsühholoogilisi ega sentimentaalseid kaastundepuhanguid, vaid taotlema tragöödia katartilist mõju.

Võru keel toob Godot’ loo rohkem maa peale: ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje.

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

Selles mõttes on „Bäng“ tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile.

Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.