$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Traumal on alati kaks ajalist mõõdet. Üks on see, mis juhtub nüüd, traumat põhjustava sündmuse hetkel. Ent trauma tõeline mõju avaldub selles, mis tuleb pärast.

Lavastuses „Katk.Est.Used“ on laval olemise stiilgi eklektiline ning pole võimalik leida põhjendusi, miks üks tegelane on nii ja teine naa.

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.

Kogumikus „Teatrielu 2020“ konstateeritakse, et mullu kolm kuud kestnud koroonapaus ei toonud teatrielus kaasa pööret, vaid oli pigem väike kõrvalekalle harjumuspäraselt rajalt.

Kalev Kudu poleks Kalev Kudu, kui ta ei oleks neid kahte – Juhan Liivi ja zen-budismi – lavastuses „Ma tahaksin olla kui lill“ kokku viinud.
Harald Thompson Rosenstrøm: „Tahan enda koostatud Vaba Lava kuraatoriprogrammis pakkuda inimesi puudutavat, neile vajalikku teatrit.“

Leea Klemola ja Ingomar Vihmari „Arktilised mängud“ on nii kurb lugu, et naeru kätte võib surra.

„Petserimaa igatsus“ on seisundidraama: peategelane Paul peamiselt igatseb, vähesed välised sündmused markeerivad igatsuse põhjustanud olusid, avavad igatsuse suuna.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.