
Draamana käsitletakse etenduskunstidel põhinevaid osalusteatri- ja koosloomemeetodeid, millel on pedagoogilised, teraapilised või kogukonda ühendavad eesmärgid.

Tänavu suvel sõlmiti Saueaugu teatritalus lavastuse „Kadunud kodu“ otsad ja lõimed, mille Aleksander Eelmaa ootamatu lahkumine mullu läbi lõikas.

Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Veera Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on dramaturg Urmas Lennuki „Ukuaru“.

Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatritinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa.

Lahkuminekule joone alla tõmbama pidanud protsess keerutab üles mälestused ja allasurutud tunded ning Audrey ja Tony avastavad end kunstiteost koos edasi maalimas.

Kristiina Reidolv: „Artiumi avakuu programmi kokkupanemisel tuli mõte teha kollaaž kõigest sellest, mida tulevikus Artiumis näha saab.“

„Kunsti“ esimese vaatuse lõpuks on selge, et tekstis ja lavastuses räägitakse millestki sügavamast kui lihtsalt moodsa kunsti üle- või juurdehindlusest.

R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose vaieldamatuks teeneks on olnud põnevate välislavastajate Eestisse meelitamine. Damir Salimzianov on nende hulgast kõige õnnelikum leid.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.