Toeta

Teater

  • Kuidas pühitseda pinnapealsust stiilivõttena?
    „Kohvri“ (fotol Riina Maidre, Steffi Pähn, Karl-Andreas Kalmet ja Priit Loog) lavatervik on eklektiline, dokumentaalse taustaga (?) dramaturgiat antakse laval edasi üksikute psühholoogiliste sisseelamissööstudega vaheldumisi distantseeritud verbatim-stilistika ja neljanda seina lõhkumisega.      
    Siim Vahur

    Kuidas pühitseda pinnapealsust stiilivõttena?

    Kinoteatri „Kohvrile“ on põhjust ette heita süvenematust, esimeste märksõnade õhkuviskamist, lootuses, et küll neist mõni ikka seina külge kleepub.

    Madis Kolk
    6 minutit
  • Igavene aelemine lõpmatus ruumis
    Liisa Saaremäel on ametis kipskinga lihvimisega.     
     Kris Moor

    Igavene aelemine lõpmatus ruumis

    Kuus kaunist naist on riietatud valgesse ning jõlguvad ruumis, tekitades pildi seinal tolknevatest laiskadest porikärbestest, kes ei viitsi isegi põriseda.

    Kaja Kann
    4 minutit
  • Kas unustame Venemaa?
    Marco Layera lavastuses „Karistamatuse oaas“ (Tšiili) näidatakse publikule kollektiivset riiklikku tapamasinat, kus masinaosade (s.t näitlejate) tantsulises liikumises ja ka näoilmes on kadunud igasugune inimnäolisus.

    Kas unustame Venemaa?

    Vabaduse festivali keskmes oli kaks põletavat teemat: ajaloo, keele ja kultuuri sunnitud unustamine ehk mankurtlus ning riigi surve üksikisikule, sellest tingitud valikud ja vastupanuvormid.

    Jaak Allik
    12 minutit
  • Ebakõlaline harmoonia
    Hetkiti tegelased elustuvad rollina. Neid hetki on nii Jan Uuspõllu (Aleksandr) kui ka Peeter Tammearu (Ivanov) mängus.     
     Siim Vahur

    Ebakõlaline harmoonia

    „Dissonantsete“ lavastusosised järgivad selget loogikat ja moodustavad korraliku terviku, aga seejuures mõjub lavastus kuidagi vormistatuna, kiretult.

    Ott Karulin
    4 minutit
  • ,

    Suvi läbi, püksis käbi

    Minu kodumaja vastas pargis pesitseb sõge rähn. Selle asemel et normaalse linnu kombel puid toksida, peksab tema nokaga tänavavalgusti metallist kuplit. Aknaid või terrassiust pole tarvis lahti tehagi, niigi kostab metalne tümin tuppa ära. Ta aktiveerub just kevaditi, mistõttu julgen ornitoloogiakauge inimesena üksnes oletada, et seda isasrähni – vaid isased saavad olla nii lollilt järjekindlad – kannustab soov tõestada pargis pesitsevatele emasrähnidele, et just tema on…
    Tambet Kaugema
    2 minutit
  • Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele
    Lavastuse „Reis metsa lõppu“ metsikut poolt esindab Jörgen Liik, kelle näiliselt koomiline andelaad võimaldab tal imeda situatsiooni antusest välja maailmatäie erisuguseid mänguvõimalusi, sealhulgas traagilisi.      
    Herkko Labi

    Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele

    Tänapäeval peaksime Juhan Jaigi loomingut maagiliseks realismiks, aga loo jutustajale pole maagilises realismis midagi maagilist: see ongi realism.

    Kaur Riismaa
    7 minutit
  • Luik, part ja kvoodiga näkineid
    „Luikede järvedes“ (fotol Kaija M. Külm, Jaanika Tammaru ja Laura Niils) on loobutud varvaskingadest, ent säilitatud üsna täpselt originaalkoreograafia.     
     Rasmus Kull

    Luik, part ja kvoodiga näkineid

    Perspektiiv on ohtlik ja sünge: ülereguleeritud maailm, kus kurjus puhub elu sisse kileluikedele, aga päris luiged, ehtsad baleriinid ja tõelised tunded peavad jääma kõrvale.

    Loone Ots
    4 minutit

  • „Tõesti tõsine tükk“

    „Metuusala“ lavastus on sattunud õigele ajale: üksindust on maailmas praegu palju, sõda käib (kogu aeg), hing ihkab leevendust ja show’d on juba halvas mõttes saanud küll.

    Villike teatritalu „Metuusala”, autorid Jan Kaus ja trupp, lavastaja Mihkel Kohava, kunstnik Elisa Sinisalu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Kirill Havanski. Mängivad Karol Kuntsel, Margaret Sarv ja Rainer Elhi. Esietendus 29. VII Villike teatritalus.
    On taasiseseisvumispäev,…
    Elsbeth Aarsalu
    4 minutit

  • Too tants. Viga

    Kuna too tants on ise üks suur viga, siis ei vaja see õigustust. Ei näidata seal võimekust, pole selget liikumist, harmooniat ega ilu, sageli isegi mitte hinge, ning kindlasti pole seal otseselt jutustatud lugu. Kõik, mida on enamasti peetud silmas tantsu või teatri all, on seal puudu.
    Tantsus on lugu küll iseeneslikult olemas. Ükskõik, milline see tantsu­etendus ka välja näeks, kätkeb see endas alati maailma kõige suuremat…
    Kaja Kann
    3 minutit
  • Neliteist avignonilist hetke
    Tiago Rodriguese autorilavastus „Nii palju kui võimatu“ koosneb kriisipiirkondades tegutsenud humanitaartöötajate meenutustest, mida näitlejad (fotol Adama Diop) jutustavad laval ümber, mitte ei mängi läbi.     
     Igor Fereira / ZUMA Press / Scanpix

    Neliteist avignonilist hetke

    Seekordse Avignoni teatrifestivali saab kokku võtta selle kuraatori Tiago Rodriguese sõnadega: „Teatri eesmärk ei ole teeselda, et ei olda teatris.“

    Karin Allik
    8 minutit
Sirp