
Lavastaja Kaili Viidas: „Suveteatris saavad tihtipeale kokku inimesed, kes tavaliselt koos ei tööta – tegijaile on see õige magus komm.“

Kolmkümmend kuus aastat pärast Mati Unti on lavastanud poola kirjaniku Stanisław Ignacy Witkiewiczi „Väikeses häärberis“ Ingomar Vihmar, põrmugi pelgamata Undi-legendi painet.


Rūta Ronja Pakalne lavastuses „Softpower“ vaadeldakse keha kui ühiskondlike ootuste ja piirangute anumat, mis survepunktis püüab iseennast läbi uuristada.

Kulgegu „Charoni“ allilmatee kauge eelkäija „Kalmuneiuga“ võrreldes ladusamalt ja andku tunnistust selle kohta, mida teadis juba Benjamin Franklin: selles maailmas pole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud.

Kui teil on elus kõik hästi, ei esine depressioonihoogusid ja D-vitamiini tase on normis, siis võite „Orbusid“ vaadata kui omalaadset krimkat. Kui teil aga on elus halb aeg, siis hoidke eemale.

Marc Ribaud’ koreograafia on tehniliselt nõudlik, eeldades tugevat klassikalise balleti baasi, mida on tänapäevasemasse võtmesse painutatud.

Pole mõtet lahata Júlia Vavra „tähelepanuvõrgu“ kontseptsiooni, dramaturgiat või vormi, sest teose kõige huvitavam kiht peitub tantsijate kohalolus.

Professionaalselt kasutatud vaatemängulisus võib teatris avaldada publikule tugevat mõju, köita oma maagiaga.

Külli Teetamm on tundlik ansamblimängija, aga see, mille ta endaga lavale kaasa toob, võib ulatuda ansamblist üle: ta avardab mängureegleid tervikut lõhkumata.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.