
Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.

Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad surmateemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu.

Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas.

Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.

Kui Tšehhovi õed õhkasid Moskva järele, siis 1990. aastate Venemaal unistati Ameerikast.

Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.

Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.

„Päva lõpuks, kiigu“ kätkeb endas nii Renate Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid jooni: lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu pole piiratud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.