-
No mina küll ei mäleta Eesti Draamateatri lavastust ühestki otsast kui lauskomöödiat! Kurkunööriv – just õige sõna! – oli see tükk kindlasti juba esietendusest saati. Karta on, et seesuguse repertuaari sees, nagu Cooney „Rahauputus” vms, on Kiviräha osaks paratamatult komödiantide sekka märkamatuks seguneda, ja seda ükskõik mis tekstiga. Kivirähk ongi naljanina, ei muud – eriti võib see kuvand kangastuda kaugelt-kõrgelt Saksa-maalt vaadates. Weidebaumile sekundeerib näidendi saksa…
-
Márai kirjutas oma romaani juba aastal 1942, kuid nagu näha, söed pole mitmekümne aastaga sugugi kustunud ning leek võib uuesti süttida. Tuli tuha all hõõgumas nii loo sees kui ümber, siirdume Londonist tagasi Viljandisse vaatama, kas lõpuks lahvatab leek, mis kogunend salaja. Lavastuse tegevus leiab aset Teise maailmasõja päevil, kuid maailmal pole selles loos mingit tähtsust. Olulised on vaid kaks meest ja üks naine – kolmnurk,…
-
Lisaks sellele, et mõlemad käsitletavad näidendid, nii Ugalas Peeter Tammearu lavale toodud „Vanamehed seitsmendalt” kui ka Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastatud „Vombat” pärinevad ühe autori, Andrus Kiviräha sulest, on tegemist autori seni lavale jõudnud näidenditest kõige esimese ja viimasega. Kuna Kivirähk on ajastutundlik autor, kelle näidendite tegelased nende sünnihetke meeleolusid, mõtteid, sättumusi käsnana endasse imevad, võib väita, et materjali võrdluseks justkui oleks: on huvitav jälgida, mida…
-
Reeda, oled festivali ühe alafestivali „Noor vaim” kuraator. Miks pead oluliseks sellise alafestivali korraldamist suure festivali sees?
Reeda Toots („Noore vaimu” juht): Kolme aasta jooksul on „Noor vaim” tõestanud, kui vajalik on teatri-, tantsu-, filmi-, kunsti- ja muusikaharidust püüdlevate noorte iga-aastane ühine kokkusaamine ja üksteise loomingu nägemine. Nii on tänaseks mitmed koolid lülitanud „Tallinn Trefil” osalemise õppeprogrammi ning eksamitööde esitamine käib festivali raames.
Majanduskriis mõjutab kõikide teatrite…
-
Asjaosalised pigem vaikivad
Kui keset teatrihooaega hakkas Ugala teatri lammutamine, lootsin, et Peeter Tammearu ja Jaak Allik on nii kõvad mehed küll, et ütlevad selle, mis publikule märkamatuks jääb, kohe välja. Avavad ka ses eluteatris poole, mis avalike sõnade taha jääb. Nad ei öelnud, keelasid hoopis ka mul öelda, kui tahtsin. Pidasime pikka kirjavahetust. „On kurb, et me riigis asju just nii aetakse nagu aetakse. Kui…
-
Niisiis kandusid „Janu” etenduse ajal tavalisest julgemad reaktsioonid-emotsioonid publikust lavale – toimus energiavahetus ja ka näitlejatöödes tekkis üllatuslikult täiesti uusi kihistusi, siin ja praegu sündivaid improvisatsioonilisi hetki. Arutelul pärast etendust sai trupp väga sisulist tagasisidet, oli tunda, et teema tekitas mõtteid, ja eriti näitlejatööd pälvisid kiitust. Loomulikult tuleb subtiitritõlke puhul arvestada ka etteruttava või hilinenud reaktsiooniga. Kuna saalis viibis ka kohalikke eestlasi, siis tekkis publikus otsekui…
-
Seda emotsiooni oli seal hea jahtida – seda sellest metsast läbisaamisega kaasnevat emotsiooni. Lõputseremoonial publikule kuuldavas telefonivestluses küsis veel enne side lõppu Nis-Momme Stockmann Axeli käest kiiruga ja justkui oma sügavat uudishimu häbenedes: „Kes sai innovatsioonipreemia?” – „Jim sai. . . .!” Oli aru saada, et ta ootas kedagi omadest. Kuid nüüd sai ühe uue „oma”. Varem Saksamaal kollates pole saksa publik kuigi iseäralikuna silma torganud. Vahest põhjusel, et…
-
Eellugu
Saksakeelne teatrimaastik on täis festivale ja uue dramaturgia foorume. Heidelbergi Stückemarkt on üks pikema traditsiooni ja esinduslikuma auhinnafondiga läbimurdevõimalus noortele autoritele. Tekstid pääsevad võistlustulle läbi erialažürii filtri, mis tagab loominguliselt põneva taseme. Võidutööd leiavad reeglina kiire tee teatrilavadele. Axel Preuß, Heidelbergi teatri ja draamaturu kunstiline juht ning žürii liige: Heidelbergi draamaturg, mis toimub sel aastal 26. korda, on üks olulisemaid kaasaegse dramaturgia festivale saksakeelses teatriruumis. Festivali…
-
Seda siiski ei juhtu, tegelased ronivad postamentidelt alla ja toovad „alla” ka oma mänguvõtme, hakates koos grimmi mahavõtmisega igati inimlikult pinnalt oma rollide üle arutlema. Olgugi et Elmo Nüganeni lavastus murendab järjekordselt seda stereotüüpset arusaama, nagu asuksid reaalsuse mimeetiline representatsioon ning postmodernistlikud metateatraalsusemängud näitlejatehniliselt mingis olemuslikus opositsioonis, ei saanud ma esietenduse esimesel poolel siiski kohati lahti tundest, õigemini küsimusest, kas ei ole Nüganen läinud Jean-Luc Lagarce’i…
-
Tegemist on nii maailmas kui ka meil paaril viimasel aastakümnel üsna armastatud žanriga, mida tinglikult „väikeseks ajalooks” kutsutakse ning kus üldteada maailma mastaapi sündmuste rattasse paisatakse „väike inimene” (sageli kohtlasevõitu või vähemasti lihtsameelne), kellest tema enda ning kõikide teiste üllatuseks saabki mutrike, mis ajaloo just sel moel käima paneb, nagu me seda tunneme. „Ballettmeistris” hakkavad sündmused hargnema aastal 1940, kergejõustikuvõistlustel osalev tuletõrjuja Erik kistakse ajalooliste sündmuste…
