-
Karl Ristikivi viitab oma „Hingede öös” Hermann Hesse „Stepihundile”, sõnastades Surnud mehe maja külge sildi „Ainult hulludele”. Margus Kasterpalu on arendanud sellest põgusast viitest kaht teost ühte liitva lavateksti, mida 1995. aastal mängiti Vanemuises Priit Pedajase lavastuses, suurel hämaral laval. Nüüd Endla Küünis totaalteatraalses „Hingede öös” viibides meenusid üliselgelt toonased intonatsioonid: Liina Olmaru, Heikki Haravee, Raine Loo häälekõlad eelkõige. Ent déjà vu ei ähmastanud uut muljetulva,…
-
Pulmad ja matused on vaatemängud, aga seda on ka igapäevased rituaalid, mis on sedavõrd harjumuspärased, et me neid ei teadvusta. Kõik on teater – nii suured pidulikud sündmused kui ka hommikukohv ja päeva-alguse-tered, arglikud armuavaldused ja kirglikud tunnetepuhangud, riigikogu istung või diplomaatiline kohtumine.
Üks meie kunsti peamisi ülesandeid on teadvustada inimestele neid igapäevaelu vaatemänge, milles osalejad on samas ka pealtvaatajad etendusel, kus lava ja saali vahel pole…
-
Rõhk ei ole ka hästi ajastatud päevakajalisusel, mida toidaksid näiteks hiljutised häälekad hinnangud teatraalide kulka-teemale või kirjanike sotsiaalsetele tagatistele. Lavale on toodud see igipõline kommunikatsioonikatkestus, mis tegelikult ei jookse läbi ainult „kultuuriinimeste” ja „pööbli” vahelt, vaid pahatihti ka esimeste endi keskelt, mistõttu on aeg-ajalt põhjust küsida, kas kunstikaugema tegevusalaga inimeste skepsis ja pahameel pole seetõttu kohati isegi põhjendatud. See, et hetkesündmused oma sünkroonsuses lavastusele erilist retseptsioonilist…
-
Jaak Alliku väite kohaselt pole ministeerium talle ja teatrile varem etteheiteid teinud. Aga tegelikult?
Nõukogu on puhvriks ministeeriumi kui teatri n-ö „peremehe” või siis täpsemalt – teatri hea käekäigu eest vastutava kõrgema instantsi ja teatri vahel. Nimetatud küsimusi lahkav dialoog sõltub otseselt nõukogust endast. Ma respekteerin väga kõiksugu kehtestatud mängureegleid. Kui mängureeglid on jäägitult au sees, siis ja ainult siis on ka mängul võlu ja mäng keskendub…
-
Viis, kuidas kultuuriministeerium ühe teatri probleemid avalikkuse ette on tirinud, on saamatu, robustne, ebakompetentne. Sõna „kultuur” ei söandaks küll pärast niisugust käitumist selle ministeeriumiga seostada. Meedia ahnel mahitusel tehti ühest väikelinna teatrist hampelmannide pesa, kus möllavad kired ja lendavad vänged sõnad. Teatrit võiks ikka teatris teha, mitte ministeeriumis.
Nagu Jaak Allik on juba väitnud, piisanuks probleemide arutamiseks, etteheidete tegemiseks kohtumisest ministriga. Või kui suuremaks küsimuseks oli Ugala…
-
Salme Reegi žürii annab juba 1997. aastast välja preemiat, et tunnustada meie teatri laste- ja noortelavastusi. Žürii koosseisus Rait Avestik, Katrin Nielsen, Enn Lillemets ja Madli Pesti sõelus välja eelmise aasta märkimisväärsed laste- ja noorteteatri teod, ent ometigi jäi miski hinge pääle. Mis on järeltulevale põlvele tehtava teatriga lahti?
Rait Avestik: Varem on preemia määramine olnud keeruline, laureaadi määramisel on käinud tihe rebimine. Seekord hakkasime pigem arutlema…
-
Näidati Eve Esteri ja Tõnu Aru sümpaatset portreefilmi Jüri ja Ülo Tuulikust „Armastusega Abrukale ja tagasi”. Kadi raadios kõlasid Jüri Tuuliku kuuldemängud. Uus festival sündis tänu tõigale, et saarlastest kirjameestel on riburada pidi tähtpäevi tulemas. Esimene „Meretagune asi” avas pidulikult Tuulikute aasta – neilgi tuleb ümmargusem sünnipäev alles 2010, aga siis saab festivali alapealkirjaks juba „Mängime Hinti” (100 aastat sünnist). Edasi 2011 „Mängime Mälku” (111 aastat…
-
Marguse teatrikülgedest initsieeritud üleeestilisest teatriteemalisest veebiportaalist unistas Lea Tormis aasta tagasi ajakirjas Teater. Muusika. Kino: „Sest meiegi eesmärk on teatrimaastiku liigirikkus”. Samas artiklis iseloomustab ta Margus Mikomäge kui missioonitundelist kirjutajat, „kes ei salli kommertslikkuse ja tühikargamise pealetungi kunstisfäärile, kergema vastupanu teele minemist. Küsib järjepanu teatritegijatelt ja kirjutajatelt: mis on teater? miks on teater?”.
Kas teie tunnete teatrikirjutajat Margus Mikomäge?
Teatrist, kunstidest, ükskõik millest kirjutades on kõige tähtsam…
-
Üheksakümnendate alguses oli teatri otsingute taust – nii inspireerija kui ka adressaadi mõttes – ärev ja novaatorlik noor vabariik, Von Krahli teater oli oma intensiivsuselt sellega sünkroonses suhtes, esindades uudsena mõjuvat teatrikeelt. Ta inspireeris, kuna leiutas uusi struktuure, hoolimata sellest, et vastukaaluks analoogilistele ühiskondlikele protsessidele otsis publik ehk tollal teatrist rohkem stabiilsust ja kindlustunnet. Seesugust taasehitamistahet on Von Krahli teater deklareerinud ka oma viimase aja ettevõtmistega,…
-
Kõige selle taustal on veidi üllatav, et poola näitekirjanik ja lavastaja Andrzej Saramonowicz testosterooni nõrutamise piinarikka protseduuri uuesti ette on võtnud. Doktor Saramonowiczil on oma katsealuste munad kindlalt peos ja neid pigistatakse täiest jõust. Tekstis käiakse läbi kogu genitaalne, vaginaalne ja anaalne leksika, vahepeal tehakse lülitusi loomariiki, sest seltskonnas, mis on tulnud restorani viinaga alla loputama luhtunud pulma (pruut tegi keset laulatust vehkat), on nimelt nii…
