-
Külastanuna seda Läti Uue Teatri Instituudi väga rentaablilt ja efektiivselt (nii tegijate kui külaliste poolt vaadatuna) korraldatud „väljanäitust” juba viimased viis aastat meenuvad raskusteta läti teatri tipplavastused. Mitte et Lätis pole teisigi tugevaid lavastusi tugevate lavastajatega, aga Alvis Hermanis on oma lavastustega eriti hästi väliskülalise aju töödelnud ja selle üle ei saa ka kuidagi nuriseda. Meenutagem lavastusi „Jää”, „Sonja”, „Pikk elu”, „Vaikuse hääl”, „Läti armastus”.
Üllatusega harjunud…
-
Arbujad tänase meedia ja esteetika taustal
Tolles 1930ndate tänaseks nii idealiseeritud (ja vastupidi ka ülekohtuselt rünnatud) Eesti Vabariigis oli arbujail oma iseomane roll, lausa esteetilis-eetiline kohustus. Mida, muidugi, ei hinnanud laiad massid ja tarbijad. Eks see arbujate luule oli ikka suhteliselt nurgatagune kraam, valitud kriitikute ja kaasamõtlejate asi.
Tõsi, tollal puudus anonüümne eliit Internetis, kes „rahva häält” oleks teinud, aga oli ikkagi rahvalikke kõnemehi-kirjutajaid, kõrtsulauas kurjalt põrandale sülgajaid…
-
Ega nad ise seda lavastuseks nimetagi, lihtsalt luulekavaks. Lavastaja Priit Pedajas tundis, et tänasesse minoorsesse, raskesse päeva kuluks ära värskendavat luuleõhku – võttis kätte ja pani seitse näitlejat loitsima seitsme arbuja nõiduslikke värsse. August Sang on nimetanud oma kõiksusse ja aegade lõputusse haarava pika – õhtu pikima – luuletuse „Lõpplauluks”.
Priit Pedajas valis selle avalöögiks. Juba siin on ära tunda tulevast Sanga tema kogus „Võileib suudlusega”, omaaegset…
-
Seegi teos mõjub kuidagi distantsilt esitatuna, ilma et tekiks selgelt tajutavat kehalist reaktsiooni, füüsiliselt tunnetatavat intensiivsust, nagu see tihti tantsu vaadates juhtub. Etenduse ruum ei täitu emotsionaalse pingega: on kurb ja on naljakas, on igav ja on huvitav, aga seda kõike ilma seesmise põlemiseta. Nukuteatri noortestuudio õpilaste kehastatud viis reisijat ootavad kohvritele toetudes kannatlikult publiku saalivoolamise lõppu, kuuendat veel ei paista. Lava katab vaikus ja liikumatus,…
-
Kuid tädi ei taha surra, ükskõik kui jõhkralt õepoeg tada selleks ka ei kehutaks. Peaaegu mononäidendi täidab õepoeg Kempi valdavalt sadistlik, mõnitav, inimvihkajalik tekst, mis on sedavõrd absurdne, et seda ei pruugigi enam tõsiselt võtta. Olenebki nüüd mängijast ja lavastajast, kuhu rõhk nihutatakse. Kemp pommitab oma vaguralt voodis lamavat, kuid mitte veel eriti surijat meenutavat tädi küsimustega: „Kas sa tahad, et sind tuhastatakse?” „Mida ma sinu…
-
Aga ikkagi, miks just Ibragimov? Eestisse on tänu temale jõudnud žanr, millele pühendatud festivale peetakse välismaal juba ammu. Eestis pole sellele žanrile õieti veel nimegi, kuid erialakirjandust appi võttes võiks seda nimetada visuaalteatriks või objektiteatriks. Mõistet „nukuteater” ei tahaks kasutada, sest sellel on eesti kultuuriruumis ikkagi eelkõige lastele mõeldud teatri maitse man – silme ette kangastuvad plüüžist loomad sirmi taga ja kuusekesed lava ääres. Ibragimovi olulisust…
-
Arutelu käigus kõlasid 2008. aastal lavastatud tõlketeostega seoses veel sellised nimed nagu Tõnu Õnnepalu (Paul Claudeli „Maarja kuulutamine”) ja Jaan Kuusik („Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”). Kuna Kurtna auhinna laureaadilt eeldatakse pikema-aegset teatrile tõlkimise sleppi, langes vaekauss aga suuremate vaidlusteta Margus Alveri kasuks. Tema tõlkes on eesti lavadel mängitud tänaseks juba üle kümne näidendi, eriti viljakas on…
-
Priit Põldroosi nimelise auhinna žüriil on nüüd au valida välja ka Karl Adra nimelise auhinna saaja. Auhind antakse draamanäitlejale, kel korrektne eesti keel, kõnekultuur ja kelle sõnum jõuab kõige selgemini publikuni. Teatripäeval annab selle üle eelmise aasta laureaat (seekord – Guido Kangur). Mitme väärilise kandidaadi seast langes valik Toomas Suumanile, kes selge ja mõtestatud eesti keele kasutajana laval on mõtelnud avaralt ka eesti kultuuriloo jäädvustamisele (näidendid…
-
Meie žüriile oli esitatud palju väärilisi kandidaate, kokku 14 nominenti. Kui lühidalt iseloomustada Tiina Tauraitet ja Margus Pranglit, kellele langes me valik pärast mitmeid kooskäimisi ja pikki arutlusi, siis minu silmis on nad mõlemad oma eripärale vaatamata sarnased – nad on iseseisvad loojad. See on nende puhul põhiline. Ja samas on nad meeskonnamängijad. Näitlejad, kes täiendavad lavastaja nägemust oma nägemusega, kes toidavad lavastajat omapoolsete impulssidega, kellega…
-
Nii Kõivu kui ka Unduski tekstis on olemas meelelisus, näitlejalt intensiivset kohalolu nõudev ja selleks mänguvõimalust pakkuv emotsionaalsus, aga ka hõlmavus ja üldistus. Võluva sundimatusega põimib Unduski „Boulgakoff” lähi- ja üldplaani. Autor loob reaalsed, kirglikud, lihalikud, naljakad, traagilised inimesed ja samas maalib panoraami, esitab suuri küsimusi looja valikute kohta oma jumaliku loomistungi, võimu poolt peale surutud mängureeglite ning vaikimise kui võimaliku ja samas võimatu vastupanu vahel.…
