-
Seda siiski ei juhtu, tegelased ronivad postamentidelt alla ja toovad „alla” ka oma mänguvõtme, hakates koos grimmi mahavõtmisega igati inimlikult pinnalt oma rollide üle arutlema. Olgugi et Elmo Nüganeni lavastus murendab järjekordselt seda stereotüüpset arusaama, nagu asuksid reaalsuse mimeetiline representatsioon ning postmodernistlikud metateatraalsusemängud näitlejatehniliselt mingis olemuslikus opositsioonis, ei saanud ma esietenduse esimesel poolel siiski kohati lahti tundest, õigemini küsimusest, kas ei ole Nüganen läinud Jean-Luc Lagarce’i…
-
Tegemist on nii maailmas kui ka meil paaril viimasel aastakümnel üsna armastatud žanriga, mida tinglikult „väikeseks ajalooks” kutsutakse ning kus üldteada maailma mastaapi sündmuste rattasse paisatakse „väike inimene” (sageli kohtlasevõitu või vähemasti lihtsameelne), kellest tema enda ning kõikide teiste üllatuseks saabki mutrike, mis ajaloo just sel moel käima paneb, nagu me seda tunneme. „Ballettmeistris” hakkavad sündmused hargnema aastal 1940, kergejõustikuvõistlustel osalev tuletõrjuja Erik kistakse ajalooliste sündmuste…
-
Garneering – toidusedeli maitsvam osa
„Kuldne mask” on Vene teatrifestival, mille ülesanne on aasta parimad lavastused välja sõeluda ja Moskvasse kokku kanda. Ühed kriitikud teevad valiku ja nimetavad nominendid, teised hindavad ja kuulutavad välja laureaadid. See oleks nagu teatrite riigieksam: kõik tööd kogutakse kokku, hinnatakse ära, pärast ilmub lehes edetabel, kus pealinnade eliit ehk Moskva ja Peterburi teatrid ikka esimeste seas. Pingutagu provints kuidas jaksab, talle jääb…
-
Oma öiseid elamusi jutustavad trupi liikmed vahetpidamata – eraldi ja koos, sõnadega ja ilma, mänglevalt ja valuga. Freudistlik unenägude tõlgendusring ning lavastuse teised ringikujulised elemendid nagu suur tünn või väiksemad metallkettad veerevad hirmsa mürina ja kurdistava vaikuse saatel hirmu radasid mööda ja panevad end nii või naa kuulama. Pidevalt ja tungivalt. Etenduse haaravus ei jää alla hirmu omale. Lavakunstikooli XXIV lend avaldab muljet oma sünkroniseeritud ansamblimänguga,…
-
Eesti teatrikunsti on tabanud kurb kaotus – meie hulgast on lahkunud teatrikunstnik ning kauaaegne Vanemuise teatri peakunstnik Meeri Säre, kes tänavu juulis oleks saanud 80-aastaseks.
Meeri Säre õppis 1945-1948 Tartu Muusikakoolis, lõpetas 1948 Tartu 2. Keskkooli ning
1954. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (juhendaja Voldemar Haas). Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas aastatel 1954 -1955 Estonias ning 1955-1957 Eesti Televisioonis.
Vanemuise teatris töötas Meeri Säre üle 40 aasta – alates…
-
Näidend räägib loo rändtrupist, kes eesriide avanedes astub meie ette otse lavalt. Inspireerituna Kafka „Päevaraamatust” on see tekst loodud ja lavale seatud ringreisi ajal, mõeldud tema „Ebahaige” näitlejatele, igale kindel osa. „Meie, kangelased” räägib nõnda teatrist enam, kui esimesel lugemisel võime arvata. On kahtlemata suur vahe selles, kas tegu on autoriga, kes koostab mugavas äraolemises meelelahutuseks intertekstuaalseid mõttemänge, või lavastajaga, kes on füüsiliselt viimase piirini kurnatud,…
-
Tartu üliõpilasteater on tegutsenud kümme aastat. Miks ja kuidas teater sündis?
Teater sündis 9. oktoobril 1999. Enne tegutses ülikooli juures draamastuudio, mida tudengid ise vedasid ja tegid seda hästi, aga kõik oli kuidagi kaootiline. Üritasin stuudio tegevust regulaarsemaks muuta. Ja mis seal salata, kui on olemas püsiteater, siis on lihtsam ka raha küsida.
Kas sinu liitumine tudengiteatriga oli seotud ka asjaoluga, et peaaegu samal ajal pani Tartu linn…
-
Enne VAT-teatri saali sisenemist võib ukselt lugeda veel viimast hoiatust: „Lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!” Eks ole see teadaanne ka mõneti õigustatud, sest „Vääärviide” vaatamine nõuab omajagu rikutud meelt, et vähemasti muigegagi vastu võtta seda lavalt tulevat seksi- ja vägivallamaiguliste roppuste laviini. Kaks päevavarastest noormeest, armukesi vahetav ema, nõrga närvikavaga isa, „terroristist” näitekirjanik ja meesisik, kes laseb püksid täis, moodustavad Peca Ştefani…
-
1931. aastal valminud Horváthi näidendi esmaettekanne Eestis kandis endas 30ndate majanduskriisi painet, ent rohkemgi veel fašismi ja läheneva maailmasõja eelaimdust. Nõukogude Eesti kontekstis võis toimida nii üks kui teine teema, enim läks vaatajaile ilmselt korda lavastuse ülevoolav, kuid kibe lõbusus à la pidu katku ajal või eel (mis see nõukogude aeg muud siis oli, kui mitte katk). Toonase lavastuse teine plaan võimendas ideoloogilise surutise sünnitatud inimlikku…
-
Peab ütlema, et etenduse muljed mu ettevalmistatusest ei sõltunud, mõnevõrra erines vaid kahe etenduskorra publik. Tallinna külalisetendust väisas siinse teatripubliku keskealine koorekiht, Tartu saalis viibis valdavalt noor rahvas. Tallinnas oli reaktsioon vaoshoitum, Tartu noor vaatajaskond haakus lavastuse noortepärase huumoriga veidi paremini, naljadega tuldi kenasti kaasa, tõusis esile lavastuse koomiline külg. Mõlemal etendusel võis aplausijärgses suminas kuulda repliike „ilge jama”, „mitte midagi ei saanud aru”, „Toomperet vist…
