Riigile ustavad lavastajad

Riigile ustavad lavastajad

Rahvariietes, sinimustvalges, õhupallide ja õhutulestikuga Vabaduse väljakul.
ETV näitas Balti keti ja Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval kahte olulist dokumentaalfilmi. Esimene, „Balti loorberid“ (2009) tegi silmad märjaks.

Eneseõigustuseks: paljudel toonastel Balti keti korraldajatel, keda intervjueeriti, olid ka silmad veekalkvel. Balti kett oli akt, tegelikult ju ka kunstiline akt, milles osalesid inimesed. Eestist, Lätist, Leedust. Tuldi teedele, maanteedele ja avaldati sellega oma seisukoht. Keegi ei lavastanud, lihtsalt oldi ja taheti olla: vabad, ise. Rahvas sooritas enneolematu artefact’i (või hoopis performance’i?), tol hetkel isegi ilmselt aru saamata, et sünnib poliitiline ja ka kunstiakt.

Aastaid hiljem enam rahvast justkui vaja ei ole. Südametunnistuse akti kujundavad professionaalsed teatritegijad: Peeter Jalakas, Jaanus Rohumaa, Tiit Ojasoo, Margus Kasterpalu, Üllar Saaremäe, Mart Koldits. Rahvas kutsutakse mängima, kunstilisel piiril seisma, isamaalisust väljendama. Raha eest. Nüüd toimetavad professionaalid. Nüüd teeb poliitikat kunstiline rahvas. Rahvariietes, sinimustvalges, õhupallide ja õhutulestikuga. Miks nad riiki lavastavad? Laulupeod, vabariigi aastapäevad, linnaüritused jne. Kes tellimuse esitab? Ja kuivõrd vaba on riigilavastaja – oma seisukohtades, arvamustes? Kas ta peab lavastades olema riigitruu? Või on tal riigi raha eest loojana võimalus oponeerida – riigile, tellijale?

Palju küsimusi. Ja, kui vabad on need, kes president Toomas Ilvesele (eelmisele presidendile ka) kõnesid kirjutavad? Lennart Meri vormistas ja lihvis oma kõned vist ise. Kui vabad on need tellimuse täitjad? Kultuuriministeerium kui teatrite omanik ja riigi esindaja, oma alluvatele propagandistlikke suuniseid ei esita. Nad saavad ikka ju vabalt toimetada, oma loominguliste veendumuste joones. Riigilavastajad, ega me tegelikult ei tea ju, mis summade eest, teevad tööd ilmselt samamoodi – oma loomingulisi tõekspidamisi silmas pidades. Ent ometigi, tellija nõudmised korrigeerivad loojate ideid ja ambitsioone. Keegi kirjutab ette, mida vaja kujutada-käsitleda-luua. Vabadusrist, Vabaduse väljak, Eesti riigi 90. sünnipäev, pingviinide paraadi iluõhtu jne. EV aastapäevapeo lavastajad, alates Peeter Jalakast, on järjepannu suutnud kremlikontsertide traditsiooni siiski murda. Huvitavalt, intrigeerivalt.

Viimased riigilavastajad (Kasterpalu, Koldits) meenutavad oma toiminguis pigem nõukaaegseid koolikavasid. Teeme pateetilise sõnumiga „kunstilise“ etteaste! Ja ilmselt vahet pole, kes maksab: on see EV valitsus, kaitseministeerium, Reformierakond või Keskerakond (linnavalitsus). Laula selle laulu, kes maksab. Kunstiline innovatiivsus ja vabadus on vähemalt viimaste tellimusüritustega (Vabadusristi ja Vabaduse platsi avamine) kaduma läinud. Tore, kui loomeinimesed tööd saavad. Veel parem, kui nad suudaksid toimida sõltumatult, poliitikute, parteide suvast vabana. Oleks puhtam kunst. Iseolemise kunst.

Sirp