-
1990ndate aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suured kunstilised murrangud ja muutused jäid tulemata ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei lõhkunud ei väiketeatrid ega uue põlvkonna noored lavastajad, ehkki nende tulek tõi kaasa uusi värve ja varjundeid.* Tegeleti ennekõike sisu kui vormiga, mistõttu suvelavastused sellesse perioodi ei mahu. Samas oli see otsinguline periood heaks kasvulavaks ja tõukeks uute teatrivormide, sh suveteatri kui projekti…
-
Seekord siis laenab kannelt ja näitlejaid Vanemuine. Lavastuse ülesehitus on lihtne ja selge: kolm näitlejat esitavad neli monoloogi. Lavakujundus on minimalistlik, valgus ja muusika diskreetsed, nii et näitlejatele on jäänud keeruline ülesanne – üksinda lava ära täita. Panna ennast kuulama. Nad kõik saavad sellega hakkama, kuid mida näitleja edasi, seda rohkem need minevikumälestustest koosnevad monoloogid ettepoole naalduma ja tooli servi pigistama sunnivad. Imearsti kehastav Riho Kütsar…
-
Siit hakkab hargnema seoseid Priit Pedajase teise meeliskirjaniku Madis Kõivuga. Ise olin 1992. aastal teadagi noorem, kardetavasti poeetilisemgi. Kentsakas mõelda, et kaks osatäitjat, Ene Järvis ja Tõnu Kark, olid tol aastal enam-vähem samas eas, kuhu mina jõudnud praegu. Oma vastukajale panin tookord pealkirjaks „Oleme üksteise üksildased väljamõeldised”. Nüüdse „Imearsti” esietendusel kujutelmade teema enam kuigivõrd ei kõnetanud. Pigem võimendusid liinidena šarlatanlik artistisarm, ime(ravi) ja juhus, talent ja…
-
Lembit Eelmäe sündis 26. septembril 1927. aastal Viljandimaal Holdre vallas. Oma Mulgimaa päritolu pidas ta kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Püüe loomingu ja kunsti poole viis Helme kandi sepa poja õppima Eesti Teatriinstituuti, mille ta lõpetas 1951. aastal, järgnesid esimesed hooajad ja esimesed rollid Pärnu Endlas. 1957. aastal tuli Lembit Eelmäe…
-
Need mõtted on kippunud pähe, kui Teater NO99 on lavastusega „GEP” mööda Euroopat tuuritanud. Siiani on pagasis üksteist välisfestivali, 21 etendust, kaheksa riiki, seitse keelt. Arvustused on ilmunud TheaterHeutes ja Theater der Zeitis, Frankfurter Allgemeine Zeitungis ja Wiener Zeitungis. Me oleme kohtunud publikuga Toruni suitsuses glamuursööklas, vahetanud Kölnis muljeid tuntud indialasega ning oleme pidanud Wiesbadenit koledaks, sest Viin oli ilusam. On muidugi puhas edevus sellest kõigest…
-
„Suure ajakirjandusmaastiku” sirmi taga on aga juba 2006. aastast võimaldanud Rapla ajaleht Nädaline edeneda ühel omapärasel teatrioaasil. Kord kuus igal laupäeval on Nädalise vahel ilmunud neljaküljeline lisaleht Teatriküljed, mida väsimatu entusiasmiga on toimetanud Nädalise ajakirjanik Margus Mikomägi. Mikomäe näitlejaslepp (1978–1983 Viljandi Ugalas, 1991–1993 Rakvere teatris) on andnud Teatrikülgedele omalaadse sooja, teatrist ja selle tegijaist hooliva tooni. Viimases, 6. juunil ilmunud teatrilisas ilmunud avaldus teeb aga ärevaks.…
-
Osalesin üritusel kui kriitik ja salvestasin töögruppide arutelusid. IETMi üritusega samal ajal toimus slovakkia teatrite ülevaatefestival. Osa etendusi anti ning sündmuse peastaap asus Slovakkia eelmisel aastal avatud kafkalikku labürinti meenutavas rahvusteatris. Teatri ehitamise lugu on üpris kurioosne ning meenutab meie Kumu saagat. Hoonet projekteeris neli arhitekti 20 aastat, inspiratsiooni saadi Londoni rahvusteatri hoonest. Kui aga meie Kumu on arhitektuurselt õnnestunud ning Londoni teater küll kõle, aga…
-
Vabaõhuteatri mängureeglid, aga eelkõige Astrid Lindgreni raamatu sügavusmõõdet paratamatult kahandav sirgjooneline sündmustepõhine dramatiseering, millest autorikaitse ranged reeglid loobuda ei luba, eeldavad pigem vaatemängulist seiklust kui vaimseid arutlusi ning vendade sisemaailma valgustamist. Lavaversiooni ja sellest tõukudes ka lavastuse põhierinevus algteosega on, et Lindgrenil jutustab väike Karl meile oma vanema venna Joonatani ja iseenda lugu kogu teose vältel. Nõnda püsivad vennad ja nende liigutav ühtehoidmine algusest lõpuni hingestatud …
-
„Surm” ja „erootika” ongi Genet’ „Toatüdrukute” kaks tugevat ja läbivat märksõna, mida lavastaja Hendrik Toomepere kübetki lahjendanud pole, pigem tummisemaks timminud. Mati Undi võtmes. Teatraalsus, mäng mängus ja punane värv ei kao hetkekski silmist. Tõsi, esiotsa vaatab see punane värv vastu vaid roosinuppudest, põrandale pikali kukkunud punasest lakipudelist ning ühest tibatillukesest lakiplekist selle kõrval. Aga see plekk häirib ja ärritab. Kohe, kui pilk sellel esmakordselt peatub.…
-
Eesti publik koosnes pealtnäha tervetest ja integreerunud liikmetest, aga kogemus oli nii ülendav ja vabastav, et kujunes liialdamata üheks elu tugevamaks positiivseks elamuseks. Algas etendus nii, nagu oleks ees minek sauna või vanglasse. Seitsmeliikmelistel rühmadel paluti ära võtta kellad, rippuvad ehted, telefonid, vööd, rahakotid. No nii . . . . ja samal ajal kostis ülevalt juba check-in’i läbinud gruppidelt metsikut galopeerimist, nii et talad värisesid ja lambid õõtsusid. Keegi…
