-
Lavastuse lõpp erineb näidendi omast (lavastuses jalutab Spooner lambi juurde ja süütab selle imeväel). On see Raudsepa trots „Eikellegimaa” troostituse vastu?
Kui „Eikellegimaa” lõpuosa hoolega lugeda, leiab sellest üles teatava, enne lõplikku pimenemist välgatava lootuse, millele me ühel hetkel lihtsalt leidsime niisuguse lahenduse. Volli Käro kõndis ühes proovis seina poole, sellest sündis tule süttimine. Mingit karmi, autorit vaidlustavat muudatust ma selles käigus ei näe, sest see kasvas…
-
On öö. Hirst naaseb järjekordselt joomatuurilt, kaasas kõrtsis kohatud luulehuviline Spooner (Volli Käro). Mehed on ülevas meeleolus. „Erakordselt meeldiv tuba,” ütleb Spooner teda võõrustavale Hirstile, „ma tunnen ennast siin rahulikult – kaitstuna kõikvõimalike ohtude eest. Aga, palun, ärge sattuge ärevusse, ma ei jää siia kauaks.” Volli Käro Spooner mõjub kohe alguses kahtlaselt. Tema pehmuses, lipitsevuses, nii sõnas kui ka poosis rõhutatud kaitsetuses on võltsi. Käro nõtkus…
-
„Lõõmava pimeduse” peamine teema on lahendamatu vastuolu välise pimeduse ja sisemise valguse vahel. Kas õppida elama oma „puudega”, suruda maha igatsus näha, kinnitada endale, et ühe meele puudumine ei takista veel elamast täisväärtuslikult? Või keelduda leppimast pimeda eluga, igatseda valgust, kujutada ette nägija elu, tunnistada endale oma puudust? Don Pablo kooli õpilased paistavad olevat rahul ja rõõmsad. Nad ei kasuta kooli territooriumil liikumiseks pimeda keppi, hoolitsevad…
-
Kõige olulisem muutus paistab tulevat blogosfäärist. Inimene käib teatris ära, läheb koju ja kirjutab oma blogisse, mida ta nähtust arvab. See reaktsioon on kiire. Kui blogipidaja teeb oma tööd hingega, võib arvustus olla üleval juba paar tundi pärast etenduse lõppu. Näitleja ja lavastaja lähevad koju, teevad arvuti lahti ja saavad kohe lugeda, mida nende tööst arvati. Päevalehed jõuavad arvustusega kohale üldjuhul ülehomme. Nendes reaktsioonimudelites on sees…
-
Miks Vanemuine pole toonud oma tähtpäevaks lavale mõnda uuslavastust, vaid otsustas rahvapeo kasuks?
Vanemuine toob aastas lavale 16-17 uuslavastust, etendusi anname – nagu juba öeldud – ligi 500. Otsustasime, et oma sünnipäeval ei pea tingimata teatrit tegema. Sünnipäev on pidupäev ka vanemuislastele, õiglane ja hea oleks anda ka neile võimalus peost osa saada.
Mida Vanemuine sünnipäevakingituseks soovib?
Soovime, et ka edaspidi külastaks Vanemuise teatrit väga palju inimesi ning…
-
Milline on teie esimene mälestuspilt Vanemuise teatrist, olgu lapsepõlvest või hilisemast ajast?
Hannes Kaljujärv: Mul on mälestuskild seoses balletiga „Kevade” – laval öeldi „Kolumbus Krisostomus”. Harilikult balletis ju ei räägita. Olin koolipoiss, 1960. aastate teisel poolel, ja ilmselt toimus see etendus Vanemuise väikeses majas.
Taisto Noor: Mul on mälestusi kolm. Esiteks, ma õppisin konservatooriumis, kui Vanemuine tuli Tallinna Estoniasse Parsadanjani ooperiga „Sool”. Teiseks, Ülo Vilimaa telefonikõne, kui…
-
Sa oled tantsija – milleks sulle nukud?
Nukud avardavad tantsu poeetiliste kujundite välja. Nukkude abil saan ma muuta lavastuse ülesehitust sürreaalsemaks. Seda just selliste nukkudega, mida mina kasutan: need on tehtud vahtkummist, elastsest ja kergest materjalist. Niisugune nukk on vahel väga hea tantsupartner.
Kas selline nukk on parem lavapartner kui elav tantsija?
Nukk ja inimene on olemuselt täiesti erinevad, aga teatris pakub nukk palju lisavõimalusi, nukuga saab olla märksa…
-
Puudutavaid mõtte- ja tundeseoseid tekib Eili Neuhausi eelmise lavastusega: möödunud suvel Ontikal mängitud ja eriauhinnaga pärjatud „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” oli lavastaja esimene ühistöö Jõhvi teatriga Tuuleveski, siiras sundimatu lõimumine. Loodame, et minimalistlik „Tuul las tulla . . . .” kujuneb sillaks uue täismahulise vene klassika tõlgenduseni, see näikse Neuhausile olevat hingelähedane. Näitlejannade kvartett liigub luulestiihias nüansitundlikult ja temperamentselt. Ülle Lichtfeldti ja Ines Aru luulelausumistes aimub „Mtsenki . . . .” rollislepp,…
-
Nagu elus ikka, maksab üheksal juhul kümnest pealiskaudsus ja süvenemisviitsimatus kurjalt kätte. Nii ka seekord. „Homme näeme” ei ole kaugeltki vaid parema puudumisel ukse kõrvalt nagist juhuslikult haaratud pealkiri, näilise laialivalguvuse ja hämaroleku taga on peidus tubli ports täpset mõtet ja mitmetähenduslikkust. Pealkirja mõistmisavarust sobivad iseloomustama kaks stseeni, üks kohe lavastuse algusest, teine päris lõpust, mis asetatud raamima sketšidest-etüüdidest koosnevat improvisatsioonilist päevateekonda. Kaks klassivenda (Margus Tabor…
-
Gruusia Shakespeare’i-traditsioon on muidugi teada ja tuntud. Siiani kirjutatakse tunnustavalt Robert Sturua „Richard III” lavastusest, mis 1979. aastal lõi laineid Edinburghi teatrifestivalil. Ka „Macbethi” lavastaja, 1971. aastal sündinud David Doiašvili on jõudnud juba ühtteist korda saata. Küllaltki lühikese aja jooksul on ta põhjalikult reforminud Thbilisi Vaso Abašidze riikliku muusika- ja draamateatri nägu ja tegu, lavastanud kodu- ja välismaal, sealhulgas Inglismaal, organiseerinud Gruusias Georg Bushi vastuvõtutseremoonia – ja…
