-
Taanis toimib omapärane lastele ja noortele mängivate väiketeatrite süsteem, mis hakkas välja kujunema 1960. aastatel seoses mitmete vasakpoolselt meelestatud näitlejate, õpetajate ja lasteaednike tõdemusega, et suurtes teatrimajades loodav ei jõua paljude lasteni ega kõneta neid. Leiti, et teater on vaid kitsa eliitgrupi meelelahutus, mida pääseb kalli piletiga uhkesse teatrimajja nautima, aga see võiks olla palju enamat. Teatrikeeles saab lastele ja noortele rääkida nähtustest, millest otsesõnu rääkida…
-
Tõepoolest: NO-teatri vanalinnaekskursioonaktsioon „Tallinn – meie linn”, mille käigus vaatajaid ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinnamaja juurest teise juurde talutatakse, ei paku ekskursantidele uusi paljastusi iidse pealinna korruptsioonialti valitsuse kohta. Me ei saa jalutuskäigu jooksul Tallinna vanalinnas ka teatrielamust, sest „Tallinn – meie linn” on metakultuuriline sündmus, millega Walter Benjamini vaimus uuritakse linnakeskkonda kui kogukondliku mitteteadvuse peegeldajat. „Paigad on käsitletavad hoidlatena, mis talletavad meie mälu,” on arvanud Walter…
-
(Etenduse) alguses oli sõna. Mehe sõna ja naise keha. Kaja Lindal ja Mari Mägi mängivad tummfilmikeeles ja nii Charlie Chaplinile aupaklikult kummardades ette loo kahest naisest ja neile nii tähtsast mehest. Tähtsast mehest, kes iial lavale ei astu ja kes ütleb vaid: „Hello. . . .”. Naine vastab talle aga kogu oma kehaga „Jerry Maguire’ist” nii tuntud lööklausega: „You had me at „hello”!” (eesti keeles: „Ma olin tere pealt tehtud!”).…
-
Kui nüüd suunata pilk tulevikku, siis Tallinna Linnateatri alanud hooaja järgmine verstapost terendab 6. novembril: Kristjan Üksküla, üks kolmest selle trupi verivärskest liikmest, teeb lavastajadebüüdi: Hobuveskis jõuab lavale Max Frischi juba klassikaks pitseeritud näidend „Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Lavastuse kunstnik on Aime Unt ning mängivad Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari. Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen rõõmustab sel hooajal…
-
Esmapilgul arvad, et tegelastel on midagi väga tähtsat üksteisele öelda, et nad on täpsema sõnastuse jahil. Aga mida aeg edasi, seda rohkem näed, et neil pole üksteisele midagi öelda, jääb vaid rääkimise amokijooks. Või oleme sattunud tunnistajaks tõkkejooksule, kus jooksjad sirgete jalgadega tõkkeid murravad.
Kuidas seda laval näidata? Lavastaja Uku Uusberg on lugenud näidendit väga realistlikult. Kõigepealt paneb ta Louis’ silmitsi publikuga: Louis kirjeldab meile oma perekonda,…
-
Festival algas üpris suurejooneliselt eestlastelegi tuttava moskvalase Dmitri Krõmovi eelmisel aastal valminud lavastusega „Oopus nr 7”, millest on lühidalt kirjutanud ka Maris Johannes Sirbis1 ja Jaak Allik Eesti Päevalehes2. Lavastus koosneb kahest justkui täiesti erinevast osast: „Genealoogia” ja „Šostakovitš”. Mõlema osa teemad on tegelikult kulunud: holokaust ja geeniuse hävitamine totalitarismis. Lavastuses aga klišeid ei näe.
„Genealoogia” lava on venitatud laiaks ja kitsaks. Teades, et lavastus räägib juutidest,…
-
Edu saladus ei saa peituda ainult teemas, sest 1940. aastate Eestist on uuemal ajal kirjutanud mitmed. Näiteks Ene Mihkelson on oma romaanides käsitlenud samuti nõukogude võimu tulekut ja metsavendade käekäiku ning teinud seda ka samalaadse vaatenurga alt – naiste lugude kaudu. Mihkelson on pälvinud professionaalsete kriitikute tunnustuse kui nõukogudejärgse Eesti üks olulisemaid kirjanikke, kuid meediatähelepanu ja läbimüügis avalduv rahva poolehoid ei ole olnud võrreldav Oksaneni omaga.…
-
Identiteedikari
Põllu ütleb: „Lepime kokku, et autoriteater on siis, kui lavastuse idee taga olevad tegelased juhivad protsesse sisuliselt kuni lavastuse väljatulemiseni.” Põhimõtteliselt võib sellest järeldada, et autoriteater vastandub repertuaariteatrile või, nagu Põllu ise ütleb, autoriteater on „leebe vastus konventsionaalsele konveierilaadsele teatrile”. See, et millegi uueks nimetajad kipuvad minevikku ignoreerima, on levinud turundusnipp, aga teatriteadlase haridusega Põllu võinuks olla siin erand – seda enam, et Tartu Uue…
-
Loeng-performance’i ajaloolisi juuri leiab kindlasti 1960. aastate kunstist ja teatrist, soovi korral võib aga nende otsingutega minna tagasi veelgi kaugemasse minevikku. Marianne Wagner on osutanud näiteks ringlava ja ringauditooriumi omavahelisele ajaloolisele seosele ning sellele, kuidas vahendati teadmisi „kõrge meelelahutusväärtusega” demonstratiivsetel loengutel. Nii ringlava kui ka ringauditoorium toovad vaataja ja esineja teineteise lähedale ning toimuvale avaneb vaade mitmest perspektiivist. Samuti räägib Wagner teatava reservatsiooniga sokraatilisest teadmiste edastamisest…
-
Teater on teadupärast kollektiivne looming. Lavastuse loojaid või funktsioone, mis peavad saama täidetud, et valmiks lavastus kui teatrikunsti teos, on palju. Autoriteatri mõiste tähistab niisugust erinevust n-ö normaaljuhtumist, mis tekib siis, kui keegi oma rolli või kohalolekut lavastuses tugevdab seeläbi, et täidab mitut funktsiooni. Põllu sõnutsi on autoriteater see, kui inimesed, kellelt pärineb lavastuse idee, juhivad kogu protsessi ehk enamasti see, kui kirjanik lavastab oma näidendi…
