-
Üks, kaks, kolm, neli, viis . . . . tüviteksti lavastust, mõõdab vaataja oma teatrikogemust. Ealiste iseärasuste tõttu pole ma Jüri Järvetit Krappina laval näinud – ei 1992., ammugi 1973. aastal. Nüüd on ta VAT-teatri lavastuses „. . . . viimane lint / Saare esimene lint” nõtkel videoekraanil mu ees, vaheldumisi mõlemast ajast. Hästi, väga hästi mängib: stoiline hirm, nukker lootus, elust sasitud hääl. Seitsmekümnendates aastates Järvet on Krappina valusamalt aus, kahandades…
-
Siiski esineb ka nüüd – alanud euroajastul – kitsaskohti, mis ei lase elust täiel rinnal rõõmu tunda. Oletame, et olen ööpäevas 27 tundi töötav ärimees, kelle esimene vaba „viikend” – kui kalendermärkmikku uskuda – jõuab kätte alles maikuus. Tahaks siis naise teatrisse viia, aga võta näpust, sugugi kõik teatrid ei müü praegu veel mai etendustele pileteid. Kui külastada Eesti kümne suurema teatri kodulehti, võib käbedalt kindlaks…
-
Ei ole vist kahtlust, et teatriaastat 2010 jäädakse mäletama kui „Ühtse Eesti suurkogu” aastat. Seda mitmel põhjusel. Eestis enamasti usutakse, et väike on ilus (mõnus, armas, nunnu), kuid Ühtse Eesti ettevõtmise puhul võlus just mastaap. Ma ei peagi niivõrd silmas 6500 delegaatipealtvaatajat, kes Saku suurhallis maikuus sellest „mastaapsest äratuskellast” osa said, mitme etenduse peale kokku on nii mõnedki muusikalid Eestis mitu korda rohkem publikut teatrisse meelitanud,…
-
Kõigepealt üllatab dogmaatilisus, millega reageerib lavakooli juhataja Ingo N ormet mainitud intervjuule (ja ka samas lehes ilmunud Jaak Alliku ettepanekule muuta teatrite rahastamispõhimõtteid). „Süveneb tunne, et pean teatrit taas kaitsma hakkama,” sõnab Normet kohe artikli alguses ja jätkab dotseerivalt: „Kõige tähtsam inimene teatris on ikka veel näitleja, ükskõik mida lavastaja temaga ka ei tee . . . .; inimesed tulevad teatrisse nautima näitlejate mängu ja mitte kuulama abstraktseid sotsiaalseid…
-
See, et „Pähklipurejast” on saanud peaaegu kohustuslik advendi- ja jõuluaega sisustav ballett, on suuresti Ameerika Ühendriikide teene. Kui Venemaal (ja Nõukogude Liidus) ning vanas Euroopas on selle balleti lavastamisel otsitud ka Tšaikovski muusikast lähtuvaid lahendusi ja koreograafiaks ammutatud inspiratsiooni libretole aluseks olnud E. T. A. Hoffmanni jutustusest, siis USAs on rõhuasetus juba pool sajandit eelkõige perekondlikul jõuluõhtul ja muinasjutulisel maiustustemaal. Jõulude üha jõudsam kommertsialiseerumine kogu läänemaailmas…
-
Läbipaistvuse huvides peaks nüüd püüdma leida neile mitte meeldinud teatritöödele mingi ühisnimetaja. Suurelt üldistades olen väsinud nii dramaturgiast kui ka lavastustest, mis maanduvad alati elegantselt, ent ettearvatult jalgadele. Hiljemalt viimases stseenis, enamasti aga juba proloogi ajal. Sest seda nõuavad „hea” dramaturgia ning „professionaalse” režiikunsti kirjutamata reeglid; žanri majanduslikku jätkusuutlikkust toestav ühiskondlik leping, mille järgimine andis Eesti teatritele mullusel eelarveaastal 873 802 külastust (ehk keskeltläbi 2400 külastust…
-
Kui võrrelda „Ahnet hamstrit . . . .” teiste liigikaaslastega, siis Tarmo Männardi pinksipallidest punnis hamstripõsed pole ilmselt ainus, mis eristab seda teistest tänavustest jõululavastustest. Kas või mängukoht, vaid poolsada pealtvaatajat mahutav tornisaal, ei vasta harjumuspärasele arusaamale sellest, kus jõulude aegu teatrit teha. Enamasti mängitakse ikka sellistes paikades, kus on võtta suur saal, soovitavalt kahe uksega: ühest lastakse trobikond lapsi sisse, kiire etendus, kommipakk või pisike kingitus pihku ning…
-
Naasen klaasmajakesse nukralt ja täis tahtmist oma stamptegevust kuidagi kompenseerida. Toetun vastu seina, vaatan, kuidas autod ükskõikselt mööda tuhisevad, ning ootan, et keegi mu häbipostist vabastaks. Lõpuks tulebki mu juurde habras naine ja ulatab mulle männipaku. „Kui see oleks su keha, kuhu sa selle asetaksid?” küsib ta. Helsingi on just katnud aasta esimene lumi ja väljas on jahe, seega mässin paku teki sisse. Jälle stampmõtlemine? Aga…
-
Andres Noormets
Inimsus kui väärtus
Töötoas osalenud: Andres Noormets (vestluse suunaja), Heidi Aadma (abijõud), Jaak Johanson, Pille-Riin Purje, Maret Oomer, Hedi-Liis Toome, Aare Toikka, Anneli Saro, Toomas Suuman, Silver Meikar, Erki Kasemets, Liivi Jääts, Marie Pullerits, Kadri Noormets ja vabad radikaalid.
Kummaline, et selline teema esile tõusis, sest tundub, nagu ei peaks selliseid põhitõdesid üldse üle rääkima. Ja hakata visioneerima arengukõverat või tulevikuteese, kuidas olla inimene, on…
-
Just nimelt läheneda, sest mingi täielik kohalejõudmine on siin võimatu. Seda mõistis ilmselt nii teose „Kadunud aega otsimas” tarbeks kuni viimase hingetõmbeni ca 2000 lehekülge proosat kirjutanud/dikteerinud Proust kui ka oma Tartu tsüklis keskeltläbi poole vähem tähemärke kaante vahele surunud Kangro. Romaanis „Emajõgi” kirjutab Kangro minajutustajana: „Mind ahvatles kiusatus kippuda tõelisuse piirile nii lähedale, et seljas jahe hakkas. Mu eesmärgiks oli sel kombel saada kindlamat haaret…
