-
Miks on blogil selline nimi ja kes hakkavad selles teatriarvustusi kirjutama?
Teater 3000 viitab esiteks sissekannete pikkusele: 3000 tähemärki on pikkus, millest mahukamaid tekste on veebis juba raske lugeda. Seda, kas blogi peab ka käimasoleva aastatuhande lõpuni vastu, näitab aeg. Blogis kirjutavad eelkõige meie enda ühenduse liikmed (Maris Balbat, Madli Pesti, Kristel Pappel, Ott Karulin, Anneli Saro jt), kuid kindlasti kaasame ka kirjutajaid väljastpoolt ühendust.
Mille poolest…
-
Ott Aardam näib olevat avara hingega inimene, mitmeski mõttes (v. a religioosses) seesama vend Aljoša, keda ta Ugala laval aastate eest Kaarin Raidi Dostojevski „Vendade Karamazovite” ainetel valminud lavastuses meeldejäävalt kehastas. Ta on rohkem humanist selle sõna kõige laiemas ja paremas tähenduses kui intelligent – künismi külvaval postmodernistlikul ajajärgul on need kaks valgustusaegset sünonüümi muutunud ootamatult peaaegu vastanditeks. Kohati tundub mulle, et nüüdisaja loovisikud jagunevad vähemalt…
-
Kui rääkida kõigepealt puht dramaturgiliselt, siis võimaldab tegelaskujude poolitamine mängida hoopis teistsuguste nüansside ja intensiivsusega kui „psühholoogilised”, „isiksust” väljendavad detailid. Juba teksti esitamisel saab mängida sellega, kas seda tehakse (1) täiesti kooris ja ühtmoodi (seda võtet kasutati suhteliselt vähe); (2) nii, et tekst on küll sama, aga üks näitleja rõhutab valjemini üht osa ja teine teist osa; (3) nii, et tekstis on märgatavaid nihkeid ja teisendusi,…
-
Teherani teatrifestivali külastamine paljastas üllatuslikult Homayoun Ghanizadeh’ lavastuse „Antigone” kameeleonliku kesta – vastavalt kontekstile muudab see oma tähendusvarjundeid. Lääneliku liberalismi tingimustes kõneleb lavastus olemise paratamatust absurdsusest; Iraani totalitarismis, sotsiaalse draama konfliktsituatsioonis pakub aga tuge võitlevale opositsioonile. Artikli eesmärk on võrrelda „Antigone” retseptsiooni erinevust Eestis ja Iraanis, tuua välja tähendusmuutused, mida tingib teistsugune kultuuriruum. Iraani Islamivabariik tähistab islamirevolutsiooni aastapäeva kaunite kunstide festivalitsükliga: Gregoriuse kalendri järgi aasta esimesel …
-
Naisnäitleja auhind
Ita Ever – Violet Weston lavastuses „Augustikuu” (Eesti Draamateater).
Piret Kalda – osatäitmine lavastuses „Homme näeme” (Tallinna Linnateater).
Merle Palmiste – Ljubov Andrejevna Ranevskaja lavastuses „Kirsiaed” (Eesti Draamateater).
Katrin Pärn – Kaidu, E., Raivo,O., Memm, Koristaja lavastuses „Ird, K.” (Tartu Uus teater).
Katariina Unt – Abbie Putnam lavastuses „Iha jalakate all” (MTÜ Kell 10).
Meesnäitleja auhind
Risto Kübar – Johan Hølmgren lavastuses „(Untitled)”; Poppy Norton-Taylor lavastuses „Võtame uuesti!”; Preili…
-
Teiselt poolt oli Vahing väga kontseptuaalne. Tõenäoliselt ei ole teist kirjanikku, kelle looming taanduks nii kavakindlalt mingitele mustritele. Psühhiaatri ja mängurina oli ta nii-öelda vabadele assotsiatsioonidele muidugi maias, kuid ta enda mõtestustes said need alati distsiplineeritult kanaliseeritud. Individuatsioon, väline surve ja maskid, konformism ja iseendaks jäämine, piirsituatsioonid, metafüüsilise lunastuse otsimise vajadus kõigest, mis elus ette puutub, tähtsusetutegi seikade sügav minulisus jt motiivid ei läbi mitte ainult…
-
Tegu on ühe kõige täiuslikuma Ibseni draamaga (muide, aastast 1890). Kui ma seda esimest korda nägin eesti laval – see juhtus Tartus veel enne väikese Vanemuise põlengut, 1975, ja lavastas Evald Hermaküla, siis tundsin iga sekund, et saan osa erakordsest teatrisündmusest. Pärast etendust ütlesin nimiosatäitjale Liina Orlovale, et mul oli tunne, nagu ma ei istuks mitte õhukese saja-aastase traditsiooniga eesti teatris, vaid sajanditesügavuse teatrikultuuriga Comédie Française’is.…
-
Praegu pole enam moes rääkida kunsti teenimisest. Ainult pillimehed-interpreedid teenivad suuri heliloojaid, püüeldes armastuse, puhtuse ja ilu poole. Praegune dramaturgia on kaugel „pühast kunstist”, millest rääkisid Beethoven ja Wagner. Pühadust pole enam eluski, kuidas saab siis seda kunstis olla. Ja nii lavastajad ei räägigi enam näidenditest kui püha väe kandjatest, vaid lavastamisest kui ruumi kujundamisest, teatrist kui publiku ja näitleja kohtumisest, teatrist kui mandunud kunstist. Igatsetakse…
-
Barbie võidab paberi
Krahli katmata saaliakendest kumab läbi õhtune hoovivalgustus – „On varajane hommikutund”, ütleb teenijatüdruk Berte (Katre Kaseleht või Loore Martma). Mäng on alanud. Lavaruumi rütmistavad akvaariumid (kunstnik Epp Kubu): paremal kõrguv klaaskirst on poolenisti täidetud roheliste paberiribadega, vasemal viib trepp talveaeda, kesk lava on veel üks ratastel akvaarium ning selle sees keskel klaasurn. Just viimases puhkavad kindral Gableri püstolid ning mingil ajal Bracki toodud Barbie’d,…
-
Teie seni viimane avalikkuse ette jõudnud lavastus oli jõulude eel Tallinna Balletikooli õpilastega tehtud „Võlu aastaajad”. Ülimalt vähetõenäoline, et te pärast elutööpreemia kättesaamist loete oma elutöö lõpetatuks. Millised tööd ees ootavad?
Tahan teha „Pähklipurejast” veel ühe variandi, mõnda teemat seal edasi arendada, üht-teist jäi seal omal ajal tegemata. Praegu otsin teatrit, kus seda lavastada, kuid see on päris keeruline, sest peaaegu kõigis balletiteatrites on „Pähklipureja” juba…
