-
Aga Põhuteatri programmi üks suuremaid väärtusi on minu meelest see, et afišil seisavad kõrvuti kohalikud ja külalised. Seda ei juhtu Eesti festivalidel üldsegi tihti või vähemalt ei esitata seda nii. Nüüd on siis teisiti. Iseenesest näitab see, et kunagist aastatetagust võlusõna „seal” ei ole enam olemas. Müür on ka meie peas viimaks langenud. Ütlus „käisin Euroopas” on muutunud absurdiks. Nii ongi vennad Kaljujärved kõrvuti Samuel Finziga,…
-
Milline on kõige iseäralikum paik maailmas, kus sa teatrit oled vaadanud? Mida mängiti?
See pole küll seotud kohaga, aga mulle meenub lavastus, mida nägin Edinburghis ja kus üks näitleja mängis tühjas tantsusaalis ühele vaatajale. Väga eriline kogemus, intiimne ja kõige paremas mõttes relvitukstegev. Mõjus veel mitmeid päevi takkajärele. Veel meenub kunagi Londonis kunagise music-hall’i räämas saalis nähtud Lõuna-Aafrika trupi etendus, mille alguses saabus lavale kireva niudevööga must…
-
Tiit Ojasoo lavastust on käsitatud nii ärapanemise kui ka allajäämisena filmikunstile, lavastajat on laidetud kaamera kasutamise eest, sest see tekitavat liialt võõritust ja distantsi ega laskvat teatril ja näitlejail vaatajat intiimselt haarata. Videoülekanne oli lavastuse kunstilise vormiterviku vältimatu osa, sama vältimatu kui näitlejatöödki, mille kasutamist ei saa kahtluse alla seada ilma lavastustervikut lõhkumata. Kui eeldame, et videoülekannet poleks toimunud või kui publik oleks istuma pandud mõnesse…
-
Dokumentaalsusele tendeeriv näitemäng tekitab ootust ja kõhedust. Õilis küsimus huulil (kuidas nad meie suuri surnuid seekord kamandavad?) ja kollase uudishimu magus maik suus (kuidas nad elasid ja olid, armastasid ja kaklesid?) – andke meile verd, pisaraid ja äratundmisrõõmu. Inimlike nõrkuste kõrval on dokumentaalmaterjalis varjul ka ajalootund. Tuleb pähe uitmõte, et Päts ja Tõnisson on nii vägevad sümbolid, et eestlased ise ei mõista neist jutustada, peame lugema…
-
Mis seal siis üldse on? On taustamuusika, mis sobib hästi mõnele teisele lavastusele, ja väga väärt raamat, mille ainetel on loodud primitiivne müügiüritus. Kirjaoskamatuid ja ignorante on meie ühiskonnas palju, seega raamatute, eriti elava klassika ettelugemine teatris on ainult tervitatav tegevus. Oh, paraku, Kiviräha teksti pole võimalik jälgida, näitlejad panevad sõna otseses mõttes segast, lämisevad nagu loomad. Üks juhtiv päevaleht väidab, et kaashäälikud on asendatud eiteamillega,…
-
Välismaistest maiuspaladest jõuavad siia ungari filmi- ja teatrilavastaja Kornél Mundruczó „Hard To Be A God” („Raske on olla jumal”), 2008. aasta „Baltoscandalilt” eesti publikule juba tuttava prantsuse-austria teatritrupi Superamas lavastus „Youdream” („Sinu-unistus”), jaapanlase Toshiki Okada ja tema trupi Chelfitsch „Hot Pepper, Air Conditioner and the Farewell Speech” („Tuline pipar, õhukonditsioneer ja hüvastijätukõne”), ungari-hollandi lavastaja Edit Káldori „C’est du chinois” („See on nagu hiina keel”), norraka Amund…
-
Mundruczó kasutab lavastuses ka harrastusnäitlejaid ja tekitab reality-show efekti – ning seda raskem on publikul sekkumata pealt vaadata. Just selle üle aga lasebki lavastaja vaatajatel mõtiskleda: jumaliku distantsi ja vastutuse üle, mis saab meile osaks, kui teame ja näeme, kuid ei tegutse. Idee jumalast, kes vaatab oma loodut eemalt, on vaid passiivne vaatleja, sai Mundruczó vendade Strugatskite samanimelisest romaanist. Selle jumalikkuse on Mundruczó asetanud tänapäeva maisesse…
-
Kui nüüd (sala)kavalalt kiskuda kontekstist välja üks lausejupp, siis teatrikriitik Madis Kolk on siinsamas Sirbis kirjutanud, et „räägitagu mis tahes, õigupoolest on siiski üsna vähe seda, mida psühholoogiline teater ei suudaks” (Sirp 18. II 2011). Seega, kui mõni psühholoogilise kangamustriga lavastus on esikvasika kombel tara taha läinud, ei viita see veel selle teatrilaadi auväärsest east tingitud jõuetusele ja suutmatusele. Nagu laulusalmist hästi teame: kõik ei ole…
-
Milline on praegu Ameerikas teatri tähendus ja olukord?
Minu õpilastest enamiku vanemad on käinud ülikoolis või, mis veelgi olulisem, neil on side teatritraditsiooniga. See on muidugi vaid väga väike osa ameeriklastest. Liigagi paljudele on ikka veel mõistetamatu, miks peaks üleüldse teatris käima, kui on olemas jalgpall ja televisioon ning võib laenutada DVDsid. See loob teatritrupile väga pingestatud olukorra, eriti kui riik on loobunud toetamast. Repertuaariteater on…
-
Eesti Näitlejate Liidu juhatus otsustas paljusid kandidaate vaagides anda 2011. aasta auraha näitleja Ester Pajusoole. Selle aurahaga peetakse meeles tähelepanuväärseid, teenekaid ja võluvaid kolleege, keda on küll ära nimetatud, kuid kes pole veel sattunud ametlike teatriauhindadega pärjatute hulka.
Draamateatri õppestuudio lõpetanud kompvekipakkijast sai Eesti Draamateatri näitleja juba rohkem kui poole sajandi eest. Aastakümned on lisanud Ester Pajusoole aina sisemist kindlust, soojust ja värve, aga hoidnud ka alles…
