-
See on teater, mis tuletab meelde teatri põhiolemust, et jah, loomulikult genereerib lava tähendusi, kuid ennekõike peab lavaelul olema kohalolu väärtus, alles seejärel, kui üldse, saab seal midagi ka „tähistada”, „sümboliseerida” ja „tõlgendada”.
Oma korduste ja väljavenituste esteetikaga pakub lavastus kindlasti ka poststrukturalistile intellektuaalset mängurõõmu, kuid ennekõike esitab see lavaväljenduse vahendamatuse võimalikkuse utoopilise küsimuse. Oma agressiivsetes manifestatsioonides taotleb lavakeel seisundit, kus algimpulss pole veel kujundisse kodustatud, välja…
-
Ei juhtu just sageli, et aastapreemia saab nii dirigent kui tema koor. Seekord aga tunnistati aasta dirigendiks Tallinna Muusikakeskkooli õpetaja ja koorijuht Ingrid Kõrvits ning aasta kooriks Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor. Sama kooslus (ehkki praegune noortekoor oli tollal veel TMKK lastekoor) võitis 2005. aastal esimese ja seni ainsa Eesti koorina Euroopa Ringhäälingute Liidu koorikonkursi grand prix’. Kuid mullugi saadi grand prix Pärnu rahvusvahelisel koorifestivalil ning esikoht ja…
-
Oma eelmises Sirbi arvustuses kirjutasin lavastusest, kus kirvega sardiine jahitakse (NO73, „Võtame uuesti”). Seekord räägin sellest, kuidas kirvega inimesi taga aetakse. Viimaks saadakse kätte ja virutatakse vastu pead. Algul möllavad emotsioonid ja siis lendab veri. Ümber vaid meri.
Mõrvalood on ikka põnevad. Lavastuse „Hirmus veretöö Läänemerel” tutvustuses lubati paljastada (üks võimalik) põhjus, miks kuunar „Johannese” vastne laevapoiss, kihnu päritolu Jaan Umb tappis 1877. aastal ära laevatäie merekarusid.…
-
Üldistada on alati lihtne, aga kui endale ausalt otsa vaatan, siis tuleb tunnistada, et kindlasti pole ma mõnigi kord teinud pingutusi, et minna vaatama midagi, mis on „lihtsalt hea”. Ikka süttib arvamusi lugedes egoistlik kõiketeadev ohulambike – seda ma kujutan ette! Isegi kui murran end eelarvamusest läbi, saan kogemuse, mis ei paku „elu elamust”. Aga see kogemus ei tohi kohutada uuesti minemast, sest vastasel korral tunnistaksin…
-
Kuid Ugala lavastus on läinud teist teed. Stiili poolest on Peeter Tammearu „Jürkas” nüüdisaja unustanud ja sellest üle vaadanud, see on museaalselt puhas ning isegi higi- ja porihülgav lugu, milles ei puudu ka rahvuslikromantiline iroonia. Laval toimetav külarahvas kannab puhtast helehallist linasest kangast rõivaid, lavakujunduses domineerib hea ja tugev kahetolline saelaud.
Lavastusest õhkuvat turvalist muuseumi tunnet rõhutab ka lavastuse aeg. Mängitakse aeglaselt, justkui soovides jätta vaatajale piisavalt …
-
Aga juhtkond juhtkonnaks, noori on eriti viimasel ajal küll jõudsalt peale tulnud – võtame või „Kümne teatristardi” sarja, kus oma lavastajadebüüdi tegi sügisel Diana Leesalu ja kevadel saab samaga hakkama Sander Pukk. Teatri hetkeseisu määratlemisel paistab olevat kõige olulisem see, mis selles teatris parajasti toimub. Eks Tallinna Linnateater püüa elada oma elu ning ajada oma asja – seda vaatamata mitmesugustele sündmustele, mis viimastel aastatel aset on…
-
OTT KARULIN
1. Struktuursed suundumused. Silma jääb kaks vabatruppide sünnilainet: aastatuhande alul R.A.A.A.M, Kanuti gildi saal, Nargen Opera ning viimastel aastatel Tartu Uus teater, Cabaret Rhizome jt. Need on oluliselt laiendanud eesti teatri üldpilti nii organisatoorselt kui ka kunstiliselt. Põlvkondlikud suundumused. Noori lavastajaid kasvab peale nüüd juba üsna regulaarselt: kümnendi alul debüteerinud Tiit Ojasoo on jõudnud oma teatrini, milleta Eesti teatripilti enam ettegi kujutada ei tahaks…
-
Võiks vist isegi arvata, et just teatri(maja) kaks poolust, kaks nägu – ühel pool piirjoont mäng (nii laval kui mõnes mõttes saaliski, sest eks ole ka publik osa etendusest) ning teisel pool elu, argipäev ja teatri tolmused tagatoad – võimendavad mõisteid nagu teatrivõlu, -lummus või -maagia. Samas on teatrilava tõepoolest mõneti kui mikromaailm, või ka kvintessents argipäevast, milles elame. Peegelpildis on justkui suurendusklaasi all meie igapäevaelu,…
-
Tema püsiv kiindumus lastesse ja abikaasasse – ehkki tegu pole armastus-, vaid seksiabieluga – mõjub usutavalt. Samuti pidev lootus, et ehk läheb kõik siiski paremaks – ehkki vaataja ei saa sellise optimismiga kuidagi päri olla. Terava dissonantsi kõige sellega moodustavad aga ootamatud vägivallateod: arvuti monitori viskamine ülemuse autoaknasse, lihtsatele maapoistele pudeliga näkku- ja pähelöömised.
Võimalik, et lavastaja tahtiski kontrastivõtte abil demonstreerida, kui jubedaks elajaks muudab alkohol ka…
-
Kas elavnemist on märgata vaid Riia teatrielus või ka väljaspool pealinna?
Peamiselt Riias, aga ka väljaspool seda. Lätis – erinevalt Eestist – on teatrimaastik vägagi tsentraliseeritud, peale Riia on teatreid veel vaid kolmes linnas. Seda on kahtlemata vähe, vähemalt kahes linnas oleks tarvis veel teater luua, aga riigivõim leiab, et seda pole vaja. Arutatakse koguni seda, et võib-olla jättagi vaid üks riiklik teater.
Milline on hetkeolukord teie…
