-
Olete öelnud, et eriti suur huvi on teil lavastuse dramaturgia ja struktuuri vastu. Kas püüate alati loo kokku seada?
Minu peamine huvi on, kuidas moodustada lugu väikestest tükkidest, mille oleme lavastusprotsessi vältel kokku kogunud. Kuidas jutustada midagi, mis ei ole otseselt loetav, ja jätta ka publikule täitmiseks auke. Järjest raskem on materjali luua, kuid kui see on juba olemas, siis selle kokkupanemine mulle meeldib, selles tunnen end…
-
Yvonne Büdenhölzer ja Iris Laufenberg1 palusid mul rääkida oma kogemustest seoses minu tekstide lavastamisega väljaspool Suurbritanniat, rõhutades eriti minu kogemust lavastustega, mida mängitakse keeles, millest ma aru ei saa. Mis muidugi võib olla peaaegu ükskõik mis keel, sest välja arvatud väga visandlik arusaamine prantsuse keelest ja kummaline kiindumus sõnasse „genau” (täpselt – tlk) pean ma häbiga tunnistama, et räägin vaid inglise keelt, seda rahvusvahelist keelt,…
-
Lavastajana oled seega iseõppinu?
Jah, põhimõtteliselt küll. Mu üliõpilasaastad möödusid Hildesheimi kõrgkoolis, mis oli poolteaduslikpoolpraktiline õppeasutus. Seal tehti tõesti väga palju, mitte suuri lavastusi, aga väikestes gruppides projekte küll. Saan seega rääkida teatud koolitusest, kuigi kindlasti mitte lavastajate koolist.
Sul on endal seda ilmselt raske hinnata, aga kuidas on Hildesheimis kultuuriteaduste õppimine sind lavastajana mõjutanud? Eestis on peaaegu kõik näitlejad ja lavastajad pärast keskkooli läinud lavakunstikooli õppima, vahefiltrit…
-
Kirjandusteadlane Kai Laitinen on väitnud, et võrreldes Soomega säilis Eestis regivärsiline rahvalaul oma variatiivsuses kauem elavana, sest ei minetanud sidet igapäevaeluga. Seda võib väita ka seto leelo ning „Peko” kohta – mõlemal on olemas nii kunstiline sügavusmõõde kui ka elav suhe argieluga.
„Peko” on eeposena üsna postmodernistlik nähtus, sest on algusest peale olnud avatud ümberkirjutustele. Idee kirjutada „Kalevipoja” eeskujul seto eepos sündis rahvaluulekoguja Paulopriit Voolainel, kes soovis ühendada…
-
Nii nagu teoloogilist erimeelsust uskliku ja ateisti vahel ei aita oluliselt sisulisemale pinnale eestlaslikult agnostiline käibetõdemus „midagi seal on, iseasi, kas just Jumal”, nii ei aita ka postmodernse elutunnetuse elujõulisust tõestada ega kummutada ismidesse takerdumine ja neile mingi „asja iseeneses” staatuse omistamine. Sel põhjusel võib ehk ka Vermeuleni ja van den Akkeri hõlmav ja iseenesest sisukas metamodernismi kontseptsioon kõlada natuke liiga teooriapõhise ja üldsõnalisena. Kuid mitte…
-
Selliselt aluselt oleks mul võimatu omaks võtta, et postmodernsus hakkab lõppema. Ma ei näe esialgu veel mitte kuskil ega mitte milleski endale oluliste loominguliste kandesõrestike lagunemist või kokkukukkumist. Pigem näen ma neid arenemas, hargnemas, pidevalt tekivad uued potentsiaalid ja võimalikkused, uued mustrid kirjutavad ennast vanade peale veel enne, kui need on alt ära kustunud. See tähendab, postmodernsus on minu arusaamist mööda praegu ülelaetud ja vohav, pidurdamatult…
-
Tänapäeva tunnetusliku ebakindluse ja ootusärevuse on kõige lihtsamalt sõnadesse püüdnud Raoul Eshelman1: „. . . . me tunneme uue ajastu lähedust, millest on aimatavad ainult välised kontuurid ning milles me suudame tajuda vaid lihtsakoelisust ja lihtsameelsust. Peatähtis on aga see, et me oleme temasse juba armunud.”
Artikli eesmärk on kaardistada post-postmodernistlikud teooriad ning paigutada Eesti teatri viimase aja arengusuunad uue paradigma hõlma alla. Artikkel annab ülevaate juunis Teatriteaduse Üliõpilaste…
-
Võimalik pealtkuulja on siin puhtalt minu meelevallas tegutsev subjekt, keda ma oma fantaasia meeleheaks võin kui vaha kõikvõimalikeks kujunditeks vormida. Sama ei saa öelda Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Taavet Janseni robootikainstallatsiooni kohta. Võim masina üle ei saa kunagi olla piiramatu. Absoluutselt kontrolli all süsteem on võimatu, aga kas süsteem suudab inimesest sõltumata luua sisemise harmoonia ja seda oma kontrolli all hoida? Kas ta suudab kohaneda muutusega…
-
Esimene tähelepanek. Alates 1967. aastast toimuva suurima teatrikunstnike loomingu väljanäituse pealkiri võiks olla „Eurovisioni stsenograafiavõistlus”. Lauluvõistlusel võistlevad riigid omavahel ning sõltumata sellest, kas ollakse hispaanlased või aserid, lauldakse inglise keeles; enamasti ei rõhutata rahvuslikku eripära, vaid eesmärk on võimalikult lärmakalt ja säravalt välja paista. Kvadriennaalil oli näha, et lavakujundus Taiwanist Tartuni võib olla peaaegu äravahetamiseni sarnane (taiwanlaste Arthur Milleri „Mälestus kahest esmaspäevast” oli ülimalt sarnane kunagi…
-
Ükski siurulastest ei mõjunud tõelise loovisikuna. Isegi tõelise isikuna mitte. Ma ju tean, et Johannes Semper (Erni Kask) oli tsaariarmee tegevohvitser, seega oli piinlik näha teda sõduritega arglikult ja puudulikult vene keelt purssimas. Kuna ma tean, et Elo Tuglas (Maarika Mesipuu) oli märkimisväärselt pikka kasvu, siis ei meeldinud mulle näha teda laval kõige lühemana. Nii ei saanud ka ülejäänut kuigi sügavalt aktsepteerida.
Kuna näidendi tekstil on ilmselt…
