-
Catherine Baumann, Prantsusmaa Rahvusliku Eraõiguslike Subsideeritud Orkestrite ja Ooperimajade Liidu (SYNOLYR) direktor ja Pearle* president
1. Hiljutise väga laiapõhjalise uuringu „Prantslaste kultuuriharjumused“ järgi on prantslased väga aktiivsed kultuuritarbijad. Suured etenduskunstide institutsioonid nagu ooperi- või balletiteatrid on ühiskonnas endiselt väga olulised.
2. Prantsusmaa avaliku sektori peamised probleemid on seotud rahastusega. Esiteks tingis majanduskriis avaliku sektori kulude kärpimise. Ja teiseks on ellu kutsutud seadus, mis muudab administratiivsel tasandil riigi, piirkonna,…
-
Millised on Mandri-Euroopa ning angloameerika rahastamissüsteemi plussid ja miinused, mille majanduskriis on esile toonud?
Euroopa ning angloameerika kultuuripoliitikat kõrvutatakse ja võrreldakse sageli. 2008. aastal alguse saanud kriisi mõju oli USA kultuuripoliitikas kohe täheldatav. Sponsorid, nii eraisikud kui ka firmad, ei olnud enam valmis kultuurivaldkonda toetama. Lisaks kahanes lausa päevpäevalt annetuste rahaline väärtus. Valdkonnal tuli sellises olukorras kiiresti reageerida ja teha paindlikke otsuseid. Õnneks taastus endine olukord kiiresti…
-
30. novembril, Voldemar Panso sünniaastapäeval, anti üle tänavune Panso-nimeline preemia, mille seekord pälvis XXV lennu üliõpilane Diana Leesalu. Laureaat kuulutati välja Tallinna vanalinnas Hobuveskis pärast Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli XXV lennu bakalaureuselavastuse „Gizzelle” etendust. Lavastas selle Saša Pepeljajev ning lavastuse dramaturg on vastne laureaat Diana Leesalu.
Panso preemiat antakse legendaarse teatrimehe sünniaastapäeval välja alates 1978. aastast ning see on mõeldud noorte andekate lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.…
-
Eestit esindasid Tartu Uue teatri lavastus „Ird, K.” ja Von Krahli teatri „The End”. Olin ettehaaravalt üsna veendunud, et need lavastused on selle festivali favoriidid, vaatamata sellele, et „Ird, K.” on üsna ajastuspetsiifiline ja kontekstitundlik. Seda vaatamata ka sellele, et žürii koosnes auväärsetest küpses eas inimestest: meie teatrikriitik ja poliitik Jaak Allik, läti teatrikriitik ja -uurija Silvija Radzobe, leedu teatriprofessor ja lavastaja Petras Bielskis, soome teatriuurija…
-
Lavaeksperimendid tingisid paljude etenduste puhul sellise näitlejate kohalolu, mis küll opositsioonis oleva publiku mõnikord surmani ära väsitas, aga lõpuks jättis ikkagi sisse pulbitsema kummalis-erutava emotsiooni. Seesama publiku liigutamine on ka üks „Baltic Circle’i” tunnusjooni. Kui ei õnnestunud publikut puudutada vaimselt, tehti seda vähemasti füüsiliselt. Kui vaataja suutis vilkuvate tulede kiuste pääseda epilepsiahoost, hoidis ta kõrvu kinni, kuna heli oli liiga vali. Kui kõrvad kaitstud, suruti aga…
-
„Rapuntsel”. Kadri Kalda sümpaatselt leidlik lavastus „Rapuntsel” on loodud vendade Grimmide muinasjutu ainetel. Dramaturgiliselt jutustatakse lugu selgelt ja voolavalt, nagu sobiv 4–10aastastele vaatajatele, kellele lavastus on mõeldud. Etenduse kolmekümne viie minuti jooksul olid lapsed põnevil, nihelema hakkasid ainult paaril vaiksemal hetkel.
„Rapuntsli” kunstiline väärtus seisneb eelkõige mitmes erilaadses visuaalses tehnikas, mida enamik väikseid vaatajaid näeb esmakordselt. Kasutatakse samade tegelaste ühest meediumist teise rändamise võtet, mis meenub eriti…
-
Näitekirjanik Martin McDonaghit võib põhjusega nimetada eesti teatri lemmikiirlaseks: tosina aasta kestel on meil lavale jõudnud viis tema teksti, neist üks koguni kahel korral. Nüüd siis tema värskeim, 2010. aastal kirjutatud „Kadunud käsi” („A Behanding in Spokane”). Kas selle näidendi puhul on publikul põhjust oodata midagi varasemate tekstidega samalaadset või on iirlane võtnud seekord nõuks üllatada?
Tanel Jonas, „Kadunud käe” lavastaja: Nii ja naa, on ja ei…
-
Mul on sama tunne „Kadunud käe” puhul. Küsimus on, võimalusi on nii palju, vaim hakkab tööle, aga head vastust ei tule. Martin McDonagh on oma varasemate näidenditega (ka Eestis on neid lavastatud hulgi: „Mägede iluduskuninganna”, „Inishmaani igerik”, „Padjamees” jne) viidanud, et vastust tasub kõigest hoolimata otsida. Siin ei saa olla ka põhjuseks asjaolu, et ta pole viimase seitsme aasta jooksul kirjutanud ühtegi näidendit, vaid olnud seotud…
-
Praeguseni püsib Monoteatri repertuaaris islandi kirjaniku Bjarni Haukur Thorssoni „Isa”, mida mänginud vaheldumisi Jan Uuspõld ja Alo Kõrve. Nägin „Isa” Uuspõllu esituses külalisetendusel Pärnu Endla suures saalis, kus näitleja napidki mängunüansid kiirgasid ka viimasesse ritta. Näidend on kirjutatud osavalt, tekstis kamaluga samastumisvõimalusi, ja seda mitte üksnes lapsevanematele. Andrus Vaariku lakoonilises lavastuses on muhedaid kohalikke vihjeid. Maitsekamad intermeediumid vahelduvad piiripealsete naljadega – terviku kooshoidmine sõltub puhtalt näitlejameisterlikkusest.
Nüüdseks…
-
Mulle kui lavastajale oli tähtis, et kõikide näitlejate rollimaterjal võimaldaks end tõeliselt lahti mängida. Iga selle loo tegelane teeb sündmustiku käigus läbi päris suure arengu ning mulle kui valdavalt psühholoogilist draamat viljelevale lavastajale pakkus see palju võimalusi. Põhjendada esmapilgul ka kõige nurjatumate tegude ja tegelaste tagamaad, sobitada need ajaloolisse konteksti ja esitada ka üsna teaduskeskne tekst publikule mitte ainult mõistetava, vaid ka mõtlemapanevana – kõik see…
