
Alo Kõrve kohtumine George’i rolliga on hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest.

Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müüginumber ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult nende kõrval kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina.

Eesti ja Norra etenduskunstnike koostööna valminud lavastust „Ma võtan selle enda kanda“ võib vaadelda ruumikasutuse erisuguseid kogemusi võimaldava ühisloome kauni näitena.

„Õhud meie vahel“ on dokumentaalteater, mis vahendab inimesi, kes on iga päev sõna otseses mõttes kättpidi mullas ja keda mõjutab muutuv kliima kõige vahetumalt.

Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.


Teatrikunstnik ja lavastaja Joel Väli: „Võib ju vaadata ka tühja kilekotti tuules lendlemas või kuulata munakeedukella tirisemist, aga lõpuks on näitleja liha ja luu ikka kõige elavam.“

Kodutust ja kodumaatust on raske hoomata, kui see tunne endal tundmata. Valu, mida naised sõjakeerises kogevad, on adutav aga „Üht helevalget tuvi“ vaadates küll.

Kiidjärvel etendatav „Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.