-
Moskvast on antud teada, et Venemaa loodab kasutada ühe riigikogu liikme võimalikku sõitu augustikuu lõpus Pihkvasse, et pidada kahe riigi parlamentide konsultatsioone piirileppe üle jõudmaks konsensusele ?Eesti parlamendi kaudu?. Meil on ülevaade sellestki, kuidas Venemaa poliiteliit on selgitanud piirileppe nurjamist Eesti ajakirjanikele (vt EPL 30. VII). Paratamatult meenub viimasega ühenduses, et kurikuulus debatt, kas Eesti, Läti, Leedu president peaksid sõitma 9. mail Moskvasse või mitte, algas…
-
Üldises konkurentsivõitluses hädavajalikud ignoreerimistaktikad on meile nii omaseks saanud, et keegi vist ei mõtlegi kirjeldatud juhtudel, et peaks leiduma mingi ühiskondlik jõud ? näiteks erakond ?, kelle kohuseks oleks asjaga tegelda. Liiga silmanähtav on see visuaalselt, üheainsa pilguga hinnatav ?inimsuse? ehk sotsiaalsete oskuste, vaimsete võimete ja tervise kadu. Elus ?inimsuse määr? varieerub ja on valijagruppe, kelle peale juba tasub mängida (roostetanud Opel, kulunud kuub, aga siiski…
-
Kuidas kunstitudengid/-uurijad käisid taas Venemaa avarustes kultuuri talletamas ning millega nad seal kokku puutusid.
Pealkirjaks pandud lausepoolikut kuulsin kaasreisijalt juhuslikult T?eboksarõ-Moskva rongis. Rong hakkas jõudma Moskvasse ja ma sain aru, et see ongi kogu 28. Eesti kunstiakadeemia Marimaa ja T?uva??ia etnograafilise uurimisreisi essents. Etnograafilisest ekspeditsioonist oli saanud poliitiliste mahhinatsioonide probleemirohke osalusvaatlus. ?? ja et meil sellest mingit jama ei tuleks? oli mantra, mis lõpetas kõik vähegi tähtsamad…
-
Kõik vastused on üheaegselt õiged ja valed. Väidetule saab hõlpsasti vastu vaielda. Eriti viimastel aastatel on avalikkuse huvi sotsiaalsete küsimuste vastu järsult tõusnud ja nurinad lausliberaalse majanduspoliitika suhtes valjenenud. Seda on selgesti näha ka Toompea siblimistest. Olgu erakond ennast maailmavaateliselt kelleks tahes kuulutanud, kõik on korraga mures tavalise inimese ja viimase jaoks ohtlikult kaldu vajanud riigi pärast. Pendel liigub hoogsalt paremalt vasakule. Sotsdemokraatlikuks külviks tundub pinnas…
-
Teine põhjus, miks sotsiaaldemokraatia Eestis juuri alla ei saa, on eestlase üldine umbusk riigi vastu, mida ma paraku täiel määral jagan. Sotsiaaldemokraatlik riik eeldab võrdlemisi suure hulga ühiskondlike ressursside ümberpaigutamist, aga praktika näitab, et pole sugugi kindel, kas riigi otsustajad oskavad need õigesse kohta suunata. Ükski oluline poliitiline jõud pole pärast aastast tegutsemist enam plekita ning uute poliitikasse pürgijate seas on ka alati kahtlaselt palju neid,…
-
Vasakule tiivale suundunud partei (tuntud ka Mõõdukatena) inim-, majandus- jm. ressursse vähendas tõsiasi, et Eesti on üks neist vähestest riikidest, kus sotsiaaldemokraatia ei olnud endise võimupartei järeltulija, pigem vastupidi. Nagu suur osa Eesti parteisid koondusid sotsiaaldemokraadid Laulva revolutsiooni harjal. Seega polnud ka kogemustega ?aparaaditöötajaid?, toetajate hulgas polnud äkkrikastunud ja üleöö ultraliberaaliks hakanud liberaale rahastavat nomenklatuuri. Seega peamine, millele võis toetuda, oli solidaarsusajal 1988 ? 1990 eelkõige…
-
Üheksakümnendate aastate algus oli sotsiaaldemokraatia languse aeg. See andis eriti tunda Skandinaavia maades, kus sel suunal oli traditsiooniliselt väga tähtis roll. Seepärast oleks saanud sotsiaaldemokraatia Eestis kuidagi kanda kinnitada ? kogu selle primitiivse parempoolsuse taustal, mis revolutsionääride ideoloogias domineeris.
Sotsiaaldemokraatia eesmärk on lihtne: ühiskonda püütakse tasakaalustada seaduslike vahenditega, võttes muu hulgas arvesse ka tõsiasja, et iga inimene tahab süüa ja magada. Niinimetatud arengumaades täidab sedasama rolli korruptsioon,…
-
Ajalooliseltki on sotsialistid pääsenud tavaliselt võimule pärast parempoolsete pikemat valitsemisaega. Taasiseseisvunud Eestil oli seljataga mitmekümneaastane periood, kus räägiti palju sotsialismist, nii et see sõna oli minetanud igasuguse sisu ja muutunud pigem sõimusõnaks.
Seega oli loomulik, et 1990. aastate alguses hakati riiki üles ehitama parempoolsuse lipu all ning vasakpoolsus oli mõistena sisuliselt tabu (suurem osa toonaseid pahempoolseid eelistas ennast määratleda eufemismide toel). Ilmselt oli parempoolne poliitika õige…
-
Stalinit ja eriti Hitlerit käsitleva teabetulva ühisomaduseks on nende kujutamine deemonlike olevustena, pooleldi hullumeelsetena, kes mingil pooljuhuslikul kombel on võimu usurpeerinud ning seda siis erakordselt pahelisel viisil kuritarvitama asunud. Nagu need, kellega koos ja kelle suhtes nad seda võimu rakendasid, oleksid mingid vahakujud või robotid. Niisuguse pildi loomine rikkalikku allikabaasi ei vaja.
Kõnelune raamat on teistsugune. Simon Sebag Montefiore, sedavõrd mahuka ja põhjaliku raamatu (inglise keeles…
-
Pole saladus, et inimesi, ?kes teavad tõde?, nimetatakse mõnikord fundamentalistideks. Islamiterroristid teavad tõde. President Bush teab tõde. Tõe nimel hoiavad NATO sõdurid islamimaade kodanikke sihikul. Tõe nimel sai brasiilia võõrtööline kuuli. Tõde teavad nüüd vist ka eesti ?rahuvalvajad?. Üldiselt oleme tänaseks õppinud, et tõde on liiga ?kange? ollus, kontsentraat, sobilik üksnes radikaalseteks saneerimistoiminguteks või välispidiseks tarvitamiseks. Ja sel puhulgi mitte alati: erakond, kes väitis teadvat õigeid…
