-
Miks peaksid keskkonnaasjad just Sirbi vahel levima? Kõigepealt muidugi seetõttu, et keskkond ise ongi ju loojate põhiline inspiratsiooni allikas. Seetõttu tundub mõistlik teateid tema kohta sihipäraselt just valitud lugejaskonnale kätte kanda, mitte üritada masstiraažis kogu rahvast korraga rabada.
Teiseks meenub näiteks nn fosforiidisõda, kus loovharitlaste panus sai olla nii suur, nagu ta oli, tänu sellele, et neid hästi ja olulise loodusteadusliku informatsiooniga varustati. Aga fosforiidi küsimus polnud…
-
Eesti Vabariigi 89. aastapäeval kuulutas president Toomas Hendrik Ilves välja esseevõistluse “Millises Eestis ma tahan elada?”. Esseevõistluse korraldamise idee pärineb Tartu ülikooli eetikakeskuselt, kes on ühtlasi võistluse peakorraldaja. Parimad tööd valib välja presidendi mõttekoda. Oma tuge on lubanud ka ajakiri Akadeemia.
“Eesti on taastanud oma riigi ja võtnud taas sisse koha demokraatlike lääneriikide peres. Ometi ei ole Eesti veel selline, nagu me sooviksime. Selle asemel, et kurta,…
-
Veebruaris küsisin kõigilt parlamendikõlbulikelt erakondadelt mõned küsimused. Erakonnad pakkusid ise vastajad välja ning mul oli ja on alust eeldada, et just need inimesed on igas erakonnas ka tõsiseimad pretendendid kultuuriministri ametikohale, kui nad valitsusse peaksid pääsema. Järelikult on loogiline oodata, et järgmine kultuuriminister on kas Urmas Paet, Andres Herkel või Mart Meri (sotsid ise on mänginud ka Indrek Saare nimega kultuuriministri kohal, kuid lõpuks eelistab tark…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/090307/2.jpg” align=baseline border=0>
-
Lõppenud valimisi on juba nimetatud protestivalimisteks. Kunagi varem pole nii palju juttu olnud vastuhääle andmise võimaluse loomisest, võimalus kellegi vastu hääletada loovat tõelise demokraatliku valiku. Vastu-meelsus on selgesti tingitud isiklikust sallimatusest, mitte niivõrd maailmavaatelisest sobimatusest. Iseenesest ei lubanud ükski erakond ju rahvale midagi halba, pigem oli selge populism ja alahindamine (ülesostmine) parteide loosungites nii valdav ja sarnane, et ilmselt veel sagedamini kui varem anti hääl täiesti…
-
Veel üle-eelmiste riigikogu valimiste eel tundus mulle, et debatt käib liiga abstraktsel tasandil, ilusad visioonid ei ole piisavalt praktiliste tegevuskavadega kaetud. Kui meenutada korraks meie demokraatia uut algust, 1992. aasta valimisi, siis seal toimus võitlus ärkamisaja romantilises järellainetuses puhtalt sümbolite keeles: valimisvõidu tõi plakat “Plats puhtaks!”, suurima häälesaagi sai Jüri Toomepuu, kelle teleklipp koosnes mõnest lausest. Tänaseks on pendel kandunud teise äärmusse: valimiseelsetes lubadustes pakuti puhtaid…
-
Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse…
-
Niisiis läks valimistega kehvasti nagu ikka. Kuigi naisliikmete arv tõusis sedakorda kuue võrra ning ulatub juba pea veerandini koguarvust, on uus riigikogu koosseis veel piisavalt tummiselt maskuliinne, et pehmete väärtuste “paradigmamuutus” peab jääma veel ühe neliaastaku ooterežiimile. Ent samas, nagu Sirbi paljulugenud lugeja uue ajastu meestekirjanduse ehk nn lad-lit’i hegemooni Nick Hornby teoste põhjal juba teab, ei ole kaasaegse mehe elu nii või teisiti enam miski…
-
Hannah Arendt on kujunenud üheks XX sajandi silmapaistvamaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks, kellele viidatakse sotsialistlike ühiskondade kultuurist, feministlikust teooriast ning kodanikuühiskonnast kõneledes peaaegu kohustuslikus korras. 2006. aastal möödus Arendti sünnist 100 aastat. Sellele ümmargusele numbrile oli pühendatud Goethe Instituudi ja Swedish Collegium of Advanced Study’ korraldatud konverents “Hannah Arendt. Critical Encounters”, mis tõi kokku eri valdkondade nimekaid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi. Ettekannetega esinesid näiteks Dick Howard ja Eestitki…
-
Algirdas Julien Greimas
Soome semiootik Eero Tarasti maalib oma seiklusromaanis “Professor Amfortase saladus” pildi Americana-nimelisest tulevikuriigist, mille semiogüüniline, s.t naiselikel väärtustel ja märgiteaduse fundamentalismil põhinev ühiskonnakorraldus toetub suuresti kellegi Grimaldase õpetustele. Tarasti kirjeldatud semiootiline absoluut on küll ilmne irooniline hüperbool, mõeldud karikeerima selle eriala või maailmavaate liiga innustunud apologeete, aga ka asjaarmastajaid, kes kipuvad semiootika mõistet selle moekuse pärast liig- ja väärtarvitama. Ent mõistatusliku Grimaldase esinemine säärase…
