-
Soojenemise tagajärgi käsitlev Al Gore’i tegevust vahendav film “Ebamugav tõde” on umbes neljandiku mahust tema enda vaimse kasvamise, arengu ja tegevuse reklaam ning poliitilistele vastastele suunatud kriitika, millel globaalse soojenemise kontekstis pole palju tähtsust. Siiski on ilmselge, et Gore kui karismaatiline isiksus ja üleilmselt tuntud poliitik on üks paremaid võimalikke “sõnumitoojaid” laiale publikule. See film ei jää maailmale märkamatuks, nagu juhtub paljude väga kõrgel teaduslikul tasemel…
-
Holokausti ajalooline probleem vaevab mind siiski juba aastaid. Teheranis eelmisel sügisel kokku tulnud holokaustieitajate konverentsile ma siiski ei sõitnud, kuigi sellist võimalust pakuti. Patoloogiat peab vältima. Või täpsemalt, tegelema peab omaenda, st euroopa patoloogiaga: araablaste või iraanlaste arusaamine holokaustist on umbes samasuguse väärtusega nagu nimetatud rahvaste arvamus valgete genotsiidist indiaanlaste kallal.Mu sõnum holokausti eitajatele algab ühest tähelepanekust: kogu see teie poleemika kipub kinni olema objektis ehk…
-
Üks kommentaaridest ründas seda teksti aga ootamatult eliidivastase eetika platvormilt. Mõistsin seda nii, et olen ennast põhjendamatu ülbusega asetanud eliidi hulka ja juba oma jutu eelduses määranud suurema osa rahvast lolli massi seisusesse. Laiemas plaanis oli küsimus siis selles, kas rahvast on võimalik lolliks pidada. Veidike aru pidanud, sain aru, et esimene suur eksitus tuleb eetiliste (hea-halb) kategooriate segamisel positivistlike fakti-kategooriatega (tõene-väär). Fakt on ju see,…
-
Kaarel Tarand: Platvormides torkab silma see, et ebaproportsionaalselt palju pööratakse tähelepanu rahale ja vähem sellele, mida saab võimul olles rohkem teha – luua uusi seadusi, paremat õigusruumi kultuuri vabaks arenguks. Kumab läbi soov rahajaotamise abil kogu eluvaldkonda kontrolli all hoida.
Jan Kaus: Mulle meeldib sotsiaaldemokraatide, kes lubavad ka uusi seadusi, kõigist kõige toekama programmi puhul konkreetne soov depolitiseerida kultuurkapital. See on laiema suundumuse märk. Ministeeriumi peaks igal…
-
Kõrgelt arenenud kultuuril ja teadmistel põhineva ühiskonna poole liikumine nõuaks ammu juba selget eelarveosakaalu tõusus väljenduvat hüpet, mitte hämaralt liikuvaid kviitungeid väljavalitud tantsuringidele. Aga ei ole jõudu, kes need ühiskonna arengu jaoks olulised sammud läbi viiks ega hooliks sellest, et neid pole pensionäride ja integratsiooniprobleemide käes vaevlevas ühiskonnas võimalik kiirelt häälte vastu vahetada.
Kultuurisfääri iseseisvust on nähtud uusaegse ühiskonna ühe alustoena. Parempopulistlikus Eestis oleks selle nõrgenemine…
-
1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine
(sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks?
Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?
2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse
alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?
3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset
(ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng…
-
Naiste osavõtt poliitikategemisest on kahtlemata ka poliitiline küsimus. Aga vähemalt samavõrd, ja ma pean tunnistama, et minule kui ajaloohuvilisele isegi veelgi enam, on see kommete, mentaliteedi arengu, moodide ja uskumuste küsimus. Neid kombeid, moode, uskumusi, eelarvamusi jne saab muidugi omakorda mõjutada poliitiliste otsustega. Aga siin on vähemalt kaks võimalikku, ma ütleksin, komistuskivi. Esiteks on kombed, moed, uskumused ja mentaliteedid midagi sellist, milles on väga raske selgesti…
-
Prantsusmaa dünastiline printsiip on alati jäigalt välistanud naissoost troonipärijad. Ja alates Suure Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, mis kujutasid Marie-Antoinette’i tulehargina, on vastumeelsus “tuhvli all” meeste vastu ka hästi dokumenteeritud. Nii on Prantsuse poliitikutel olnud väga raske naist juhirollis aktsepteerida. Prantsuse poliitiline retoorika, kohati ka tegutsemine, on olnud väga maskuliinne: jäigad seisukohad ning patriarhaalsus koos show-elementide ja võõrleegioni kui vaieldamatu viriilsuse väljendusega, macho-teod nagu pommikatsetus 1990ndatel või…
-
Kuivõrd naiste osakaal poliitikas üldse politolooge huvitab? On see tänases politoloogias keskne või marginaalne teema?
Traditsioonilises politoloogias ei ole naiste osakaal poliitikas tõepoolest olnud teemaks. Politoloogia on olnud üsna maskuliinne ala. Hannah Arendt tuleb ehk meelde vastupidise näitena. Politoloogia objektiks on võim, hierarhiline, nappide ressursside ja karmi võitlusega valdkond. Traditsiooniliselt on arvatud, et naistel ei ole selles kohta. Ning ega tänapäevalgi ei ole märgata erilist akadeemilist segmenti,…
-
Eestis, kus naisi on poliitikas vähe, küsitakse, miks neid peakski seal rohkem olema. On neil seal mingi eriline missioon? Kas naised teevad teistsugust poliitikat kui mehed? Kas nad toovad poliitikasse küsimusi, mis on just naistele olulised või muidu teistsugused kui tavapärased “meeste mängud”? Kas naised muudavad poliitikat, ja selle kaudu maailma, kuidagi paremaks?
Niikaua kui seda miks-küsimust esitatakse, pole naised päris võrdväärsed kodanikud. Alles siis, kui enam…
