-
Aili Aarelaiu (paremal) töö juhendaja ja custos prof J. P. Roos (keskel) ning oponent prof Markku Kivinen 9. XI 2006 Helsingis.
Huvi eluloolise meetodi vastu tärkas minus kümne aasta eest, kui läksin kaasa üldrahvaliku tuhinaga taastada eestlaste õige sotsiaalne mälu ja legaliseerida paljuski maha vaikitud sovetlik minevik. Eesti rahval ei ole ajalooliselt vedanud, sest 1918. aastal välja kuulutatud iseseisvus kestis vaid kaks aastakümmet ning muutus 1940. aastate…
-
Aili Aarelaiu värske raamat “Kultuuritrauma ja elulood” on 15 aastat kestnud eluloouurimise vahekokkuvõte. See sisaldab kaheksat varem ilmunud artiklit ning mahuka iseseisva osana nendes (ja teistes, eestikeelsena avaldatud töödes) esitatud uurimistulemuste tõlgenduse kultuuritrauma mõiste kaudu. Seejuures pakub ta lugejale ka kompleksse käsitluse ühiskonna ajadimensiooni(de)st, eristades nn inimese aja (human time) piires eriti kultuurilist, poliitilist ja põlvkondlikku aega. Viimased on võtmemõisted kultuuritrauma kontseptualiseerimisel.
Kultuuritrauma (vrd ka kollektiivne trauma,…
-
rühmapolitika ummik.
Meie rahwuslik politika kui ideeline reaalpolitika.
“Muutlikkudes oludes jäägu igaüks iseenesele ustavaks ja oma põhjusmõtetele kindlaks,” kinnitas J. Tõnisson 1908. aastal, kui ta kui viiburiaanlane (I Vene Riigiduuma saadikud, kes allkirjastasid protestikirja duuma laialisaatmise vastu) sammus oma koduõuest Tartu vangimajja kolmekuulist karistust kandma, ja järgis ise seda põhimõtet elu lõpuni.
Kewadest talweks on kawatsetud Eesti rahwaerakonna üleriikline kongress. Seal saab lõpulikult kindlaks määratawa erakonna ligem tegewuskawa 4.…
-
Üks kommentaaridest ründas seda teksti aga ootamatult eliidivastase eetika platvormilt. Mõistsin seda nii, et olen ennast põhjendamatu ülbusega asetanud eliidi hulka ja juba oma jutu eelduses määranud suurema osa rahvast lolli massi seisusesse. Laiemas plaanis oli küsimus siis selles, kas rahvast on võimalik lolliks pidada. Veidike aru pidanud, sain aru, et esimene suur eksitus tuleb eetiliste (hea-halb) kategooriate segamisel positivistlike fakti-kategooriatega (tõene-väär). Fakt on ju see,…
-
Kaarel Tarand: Platvormides torkab silma see, et ebaproportsionaalselt palju pööratakse tähelepanu rahale ja vähem sellele, mida saab võimul olles rohkem teha – luua uusi seadusi, paremat õigusruumi kultuuri vabaks arenguks. Kumab läbi soov rahajaotamise abil kogu eluvaldkonda kontrolli all hoida.
Jan Kaus: Mulle meeldib sotsiaaldemokraatide, kes lubavad ka uusi seadusi, kõigist kõige toekama programmi puhul konkreetne soov depolitiseerida kultuurkapital. See on laiema suundumuse märk. Ministeeriumi peaks igal…
-
Kõrgelt arenenud kultuuril ja teadmistel põhineva ühiskonna poole liikumine nõuaks ammu juba selget eelarveosakaalu tõusus väljenduvat hüpet, mitte hämaralt liikuvaid kviitungeid väljavalitud tantsuringidele. Aga ei ole jõudu, kes need ühiskonna arengu jaoks olulised sammud läbi viiks ega hooliks sellest, et neid pole pensionäride ja integratsiooniprobleemide käes vaevlevas ühiskonnas võimalik kiirelt häälte vastu vahetada.
Kultuurisfääri iseseisvust on nähtud uusaegse ühiskonna ühe alustoena. Parempopulistlikus Eestis oleks selle nõrgenemine…
-
1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine
(sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks?
Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?
2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse
alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?
3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset
(ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng…
-
Naiste osavõtt poliitikategemisest on kahtlemata ka poliitiline küsimus. Aga vähemalt samavõrd, ja ma pean tunnistama, et minule kui ajaloohuvilisele isegi veelgi enam, on see kommete, mentaliteedi arengu, moodide ja uskumuste küsimus. Neid kombeid, moode, uskumusi, eelarvamusi jne saab muidugi omakorda mõjutada poliitiliste otsustega. Aga siin on vähemalt kaks võimalikku, ma ütleksin, komistuskivi. Esiteks on kombed, moed, uskumused ja mentaliteedid midagi sellist, milles on väga raske selgesti…
-
Prantsusmaa dünastiline printsiip on alati jäigalt välistanud naissoost troonipärijad. Ja alates Suure Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, mis kujutasid Marie-Antoinette’i tulehargina, on vastumeelsus “tuhvli all” meeste vastu ka hästi dokumenteeritud. Nii on Prantsuse poliitikutel olnud väga raske naist juhirollis aktsepteerida. Prantsuse poliitiline retoorika, kohati ka tegutsemine, on olnud väga maskuliinne: jäigad seisukohad ning patriarhaalsus koos show-elementide ja võõrleegioni kui vaieldamatu viriilsuse väljendusega, macho-teod nagu pommikatsetus 1990ndatel või…
-
Kuivõrd naiste osakaal poliitikas üldse politolooge huvitab? On see tänases politoloogias keskne või marginaalne teema?
Traditsioonilises politoloogias ei ole naiste osakaal poliitikas tõepoolest olnud teemaks. Politoloogia on olnud üsna maskuliinne ala. Hannah Arendt tuleb ehk meelde vastupidise näitena. Politoloogia objektiks on võim, hierarhiline, nappide ressursside ja karmi võitlusega valdkond. Traditsiooniliselt on arvatud, et naistel ei ole selles kohta. Ning ega tänapäevalgi ei ole märgata erilist akadeemilist segmenti,…
