-
Baudrillard’i tööd tarbimisühiskonna teemal on jätkuvalt laialdaselt tuntud, kuid suuremat tähelepanu on ta muidugi pälvinud oma provokatiivsete väidetega Ameerika, Lahesõja ja 11. septembri terrorirünnakute kohta (Scotsman.com News). Baudrillard’ile sai varakult selgeks, et marksism ja sotsialism ei eristu ülejäänud süsteemist. Talle oli oluline leida moodsa ühiskonna radikaalne analüüsimudel. Ning Baudrillard saavutas ja säilitas äärmuslikkuse (Times online). Ta oli seisukohal, et kui maailm on mõistetamatu, peab radikaalne mõtlemine…
-
Aprilli viimasel nädalal Tartu ülikoolis peetud VIII rahvusvahelise amerikanistikakonverentsi lõpuümarlaud oli pühendatud Jean Baudrillard’i mälestusele. Kena kokkusattumusena ilmus üsna samal ajal eesti keeles ka Baudrillard’i “Ameerika” (originaal ilmunud 1986). Konverentsil kujunesid asjalood joont alla tõmmates viimaks küll selliseks, et meenutati pigem Baudrillard’i mõtteid ajaloost kui Ameerikast. Tõsi, eks sedapuhku oligi kokku tuldud pealkirja “Ajaloo tagasitulek?” all ning ajaloo muutumine iseenda prügikastiks on küllap üks tuntumaid Baudrillard’ilt…
-
Baudrillard’i aretatud hüperreaalsuse, “reaalsusest enesestki reaalsema” idee seisneb tõdemuses, et too nn reaalsus pannakse tegelikult hoopis kokku kõikvõimalike simulatsioonide, fiktsioonide poolt (näiteks meedias) ning seesugune mõttekäik lausa nõuab Ameerikat enesele illustratsiooniks. Nii et mõistagi jõudis Baudrillard kirjutada Ameerikast korduvalt juba enne seda raamatut siin. Näiteks jõudis ta hüperreaalsuse ideaalmudeli otsingul ootuspäraselt vaimustuda Disneylandist – sellest, et too pole ei autentne ega võlts; sellest, et tegemist on…
-
“Tekstimõnu on siis, kui mu keha järgib omi mõtteid – sest minu kehal pole samu mõtteid, mis on minul.” (Lk 24.)
Mis viis Roland Barthes’i, kelle elus polnud midagi nonkonformistlikku peale tema seksuaalse sättumuse ning kes elas kindla päevaplaani järgi (mängides muu hulgas igal õhtul teatud kellaajal klaverit), 1970. aastate esimeseks pooleks selleni, et ta kirjutas: “Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind.” (lk 37). Kas…
-
Mõned aastad varem Sorbonne’i “vana” kirjanduskriitika vastu polemiseerides tähistas Barthes oma vastasena just ootuspärase, “tõenäolise” kirjutusviisi, mis võrgutab lugejaid eelarvamuste kinnitamise, käibetõdede kordamise ja vastuolude silumisega. “Vana” kirjanduskriitika konservatiivsus väljenduvat selle toopilisuses – võimetuses ja soovimatuses kõigutada lugejate kitsas kogukonnas settinud ja aja möödudes iseenesestmõistetavana – tõe näolisena – esinema kippuvaid arvamusi. Aga kuidas siis kirjutada? “Tekstimõnu” lugemist sobibki soovitada neile, kes tahavad teada saada, milline…
-
On juba üsna igapäevane, et õpilane ropendab ja sõimab õpetajat. Eliitkoolides toimub seesama mis mujal: lõhutakse prügikaste ja prill-laudu, soditakse seintele roppusi, lokkab ülbitsemine, kiusamine ja koolivägivald. Viimastel aastatel on juhtunud hullematki. Koolipoiss sõitis sodiks isa auto, iseenda ja oma sõbrad. Leiti poisi vägivallatunnustega surnukeha, mõrvariks osutus poisi klassikaaslane. Tüdrukud alandasid ja peksid jõhkralt klassikaaslast. Teismelised tapsid eriti julmal viisil kassi. Noorte omailmas on käärimas halvaendelised…
-
Seekordne kevad on olnud mitmeski mõttes eriline. Kindlasti leiavad sünoptikud selles midagi täiesti isepärast. Paljudele noortele on see kiire eksamiteks valmistumise aeg, võimalik, et pöördepunkt elus. Meie hulgast on lahkunud paljudele tuntud Debora Vaarandi, Dan Põldroos, Kirill Lavrov, Boriss Jeltsin, Mstislav Rostropovitš ja Silvia Rannamaa. Paljus on aga see kevad olnud eriline veel selleski mõttes, et on andnud mõtteainet sotsiaalset keskkonda puudutavatel teemadel.
Kõneks tulevad sündmused said…
-
Peeter Laurits, Ulvi Tiit, Madis Palm. Tallinna taastamine. Osa monumentaalpannoost Tartu ööklubis Tallinn. 2002.
-
Teiseks, kuna minu ülesanne oli vanadest ajalehtedest leida üles kogu ilmastikku puudutav info, siis lugesin erilise hoolega kohalike kirjasaatjate teateid kihelkondadest. Ühe seaduspärasusena koorus välja see, et korralik kirjaoskaja taluperemees või koolmeister pidas teatamise vääriliseks põhiliselt asju, mis olid nii erakordsed, et “ka kõige vanemad inimesed ei mäletanud” midagi samasugust. Tähendab, uudisekünnise ületamiseks pidi sündmus olema era- või ainukordne saja aasta või kolme inimpõlve mõõtkavas. Sellega…
-
Et pill pika ilu peale tuleb, oli eestlasel teada vähemasti paarsada aastat tagasi. Meie eelmised rahvastiku- ja haridusministrid koos oma kaaskondadega ning endi lakkamata integratsiooniülistustega selles osas eestlase mõõtu välja ei anna. Post factum on näpuga näitajaid alati rohkem kui ante, seetõttu juhiksin lugeja tähelepanu paarile just enne kaasust avaldatud loole: “Libaintegratsioon? Tehtud!” (Sirp 2. III 2007, lk 2) ning “Tallinna põhikooliõpilaste kodukeel” ajakirja Haridus aprillinumbris.
Aga…
