-
Viimase aasta jooksul on Eesti päevalehtedeni jõudnud poleemika Euroopa ajaloo kirjutamise võimalikkusest ja vajalikkusest. Mujal algasid need debatid ajaloolaste seas juba mõnda aega tagasi. Ajakirjanduse jaoks muutus küsimus huvitavaks, kui mõned poliitikud Saksamaal ja Prantsusmaal olid ideed toetanud. Saksamaa ja Prantsusmaa ajaloolaste ühisprojektina on juba valminud nn ühise ajaloo esimesed köited ning kantsler Angela Merkel on teinud ka ettepaneku kirjutada Euroopa jaoks ühine ajalooõpik.
Eesti ajakirjanduses…
-
Sellist tüüpi linnade toimimise eelduseks on siiski olnud tänase päevani üks keskkonnavaenulik element: eraauto, paljude meelest veel üks suurepärane komponent ideaalses eluviisis. 60ndatel, mil nii keskkonnateadlikkuse kasv kui 70ndate naftakriis olid veel ees ootamas, kuulus neli ratast kõhklusteta moodsa elu juurde ja poodlejaid vaevas südametunnistus harva. Ent kuigi Milton Keynes pakub erinevalt paljudest teistest uuslinnadest säästliku eluviisi võimaluse, kasutab ühistransporti tegelikult vaid tibatilluke osa elanikkonnast. Hoolimata…
-
George Soros, Ekslikkuse ajastu. Sõda terroriga ja selle tagajärjed. Tõlkinud Märt Väljataga. Eesti Päevaleht, 2007. 306 lk.
“Armastan naljatada, et ma mäletan üksnes tulevikku”, kirjutab George Soros oma uue raamatu sissejuhatuses. Nagu ilmneb alapealkirjastki, moodustavad raamatust suure osa lähiaja sündmuste analüüs ja kommentaarid. Raamat, mille ridadest uusimad on kirja pandud 2006. aasta augustis, on ilmunud Märt Väljataga ladusas eestikeelses tõlkes kiirusega, mis ei ole lasknud ka selle…
-
Jeremy Rifkin, Euroopa unistus. Hermes, 2007. 488 lk.
Vt ka Marek Kallin, “Propagandistlik tellimustöö” (Areen 22. III) ja Ahto Lobjakas, “Euroopa õunad ja ameerika apelsinid” (Sirp 30. III).
Rifkini “Euroopa unistusest” on saanud universaalne süljekauss. Raamat on kirjutatud tõepoolest sedavõrd räpakalt, et ka Rifkini püüdlustesse sümpaatiaga suhtudes on raske autoriga kaasa mõelda. Pole imestada, et need, kel globaalsetes küsimustes midagi hinge peal, on kasutanud Rifkini raamatut mõnusa…
-
Jeltsini lahkumine tähendab ühe ajastu lõppu. Õieti tuli lõpp juba palju varem, aga nüüd katab seda ka tema surma sümboolsus. Kui me veel Jeltsini ajastus elasime, siis oli raske uskuda, et õige pea meenutame seda kui Venemaa üürikest vabadusaega. Tema ju algatas sõja Tšetšeenias ja saatis parlamendi laiali, neid samme on raske tunnistada kui demokraadi omi.
Jeltsin oli vastuoluline nagu Venemaa ise. Ehe ja karismaatiline tüüp rahva…
-
Pärast seda, kui 12 õpetatud meest (huvitav küll, miks nad ühtki naisõpetlast nõusse ei saanud?) olid kaitseministrile ja avalikkusele esmaspäeval ühe imeliku kirja adresseerinud – selles öeldi lühidalt kokku võetult, et Eesti pikaajalistes huvides olevat alati juhindumine Moskva MIDist laekuvatest allkirjata paberil käitumisõpetustest –, meenus märkimisväärne episood Eesti ajaloos jaanuarist 1906.
Teatavasti oli selleks hetkeks impeeriumi vastulöök revolutsioonikatsele, aga paraku ka mõisate põletamisele, täie hoo saavutanud ja…
-
Näituse ühe osa moodustavad ka Arne Maasiku ülaltvaated Eesti maastikele, mida meil kaevanduse rajamise korral enam ei oleks.
Foto: Arne Maasik
Tagantjärele oleme targad küllalt ja teame, et Toolse ja Lääne-Kabala fosforiidikaevandusi ei oleks Nõukogude impeeriumil õnnestunud rajada, sõltumata sellest, kas eestlased oleksid selle vastu üldrahvalikult protesteerinud või mitte. USA presidendi Ronald Reagani, täpsemalt, tema nõunike idee N Liit majanduslikult välja kurnata ja tappa oli aastaks 1987…
-
Suurim karuteene kultuuripärandile avalikus ruumis tehti muinsuskaitsjate arvates tänavu Sakala keskusehoone lammutamisega, Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamise kavatsusega ning Tallinna Pärnu mnt 4 detailplaneeringuga.
Esimesega on kõik selge, sest Sakala keskuse ümber toimuv sai osaks poliitilisest võitlusest valimiste eel. Olid palvekirjad ja meeleavaldused, meedia vahendas sündmusi söögi alla ja peale. Ja ikka ei aidanud miski. Iseenesest väärib tähelepanu, et vastu ootusi ei saanud medalit terve ja enam-vähem…
-
Kaarel Tarand: Valitsusprogrammi lakoonilisim punkt hariduse peatükis on viimane, 31. Seal lubatakse arendada rahvusteadusi. Eesti humanitaarteadlased on viimasel ajal väitnud, et praeguse seisuga neid hoopis diskrimineeritakse. Eelmises Sirbis selgitasid nad põhjalikult, millist hukatust toob humanitaariale teaduse uus hindamissüsteem. Kas midagi on võimalik päästa, nende kriitikat arvesse võtta?
Tõnis Lukas: Eesti teaduses on üks klassifikaator, millele tuginevad nii sihtfinantseerimise otsused kui mingis ulatuses ka teadusfondi grantide otsused, ja…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/200407/2.jpg” align=baseline border=0>
