-
“Tekstimõnu on siis, kui mu keha järgib omi mõtteid – sest minu kehal pole samu mõtteid, mis on minul.” (Lk 24.)
Mis viis Roland Barthes’i, kelle elus polnud midagi nonkonformistlikku peale tema seksuaalse sättumuse ning kes elas kindla päevaplaani järgi (mängides muu hulgas igal õhtul teatud kellaajal klaverit), 1970. aastate esimeseks pooleks selleni, et ta kirjutas: “Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind.” (lk 37). Kas…
-
Mõned aastad varem Sorbonne’i “vana” kirjanduskriitika vastu polemiseerides tähistas Barthes oma vastasena just ootuspärase, “tõenäolise” kirjutusviisi, mis võrgutab lugejaid eelarvamuste kinnitamise, käibetõdede kordamise ja vastuolude silumisega. “Vana” kirjanduskriitika konservatiivsus väljenduvat selle toopilisuses – võimetuses ja soovimatuses kõigutada lugejate kitsas kogukonnas settinud ja aja möödudes iseenesestmõistetavana – tõe näolisena – esinema kippuvaid arvamusi. Aga kuidas siis kirjutada? “Tekstimõnu” lugemist sobibki soovitada neile, kes tahavad teada saada, milline…
-
On juba üsna igapäevane, et õpilane ropendab ja sõimab õpetajat. Eliitkoolides toimub seesama mis mujal: lõhutakse prügikaste ja prill-laudu, soditakse seintele roppusi, lokkab ülbitsemine, kiusamine ja koolivägivald. Viimastel aastatel on juhtunud hullematki. Koolipoiss sõitis sodiks isa auto, iseenda ja oma sõbrad. Leiti poisi vägivallatunnustega surnukeha, mõrvariks osutus poisi klassikaaslane. Tüdrukud alandasid ja peksid jõhkralt klassikaaslast. Teismelised tapsid eriti julmal viisil kassi. Noorte omailmas on käärimas halvaendelised…
-
Tõsiasi nr 1 Aprilli lõpus Tallinna külastanud kaos, pättide isiklik dionüüsia puudutas ka Apollo Raamatumaja Viru tänaval – ja ikka klaasiklirinaga. Nagu mitmelgi teisel kesklinna poel naelutati ka raamatukaupluse esimese korruse aknad vineeriga üle.
Tõsiasi nr 2Hoolimata kaosest, käis kultuurielu oma rada pidi edasi. Kirjandust silmas pidades: nädal pärast klaasiklirinat peeti Tartus kirjandusfestival “Prima vista” ja Tallinnas Põhjamaade luulefestival. Kuigi mõlemad pidid tajuma kaose külaskäigu tagajärgi omal…
-
Igal juhul tuleks ülikooli peahoone ette varakult jalgrattahoidla asemele jalapakud valmis seada, kuhu siis ilmarahvale vaatamiseks saaks välja panna need valimiskogu liikmed, kes ülimõjuva põhjuseta rektori valimisel osalemata jätavad. Praegu on nii, et ka iga kehv või keskpärane rektor on ülikoolile parem kui rektorita oleku jätkumine. Veel parem oleks, kui akadeemiline pere leiaks endas jõudu valitavale rektorile, olgu ta siis see, teine või kolmas, tõeliselt suureks…
-
Lahkuva peaministri kõigi edu- ja eksisammude kohal ripub Mordori varjuna mõistagi Iraak – ja asja pärast, sest Iraagi sõda on Tony Blairi sõda vähemalt sama palju kui USA presidendi George Bushi oma. Või isegi enam, sest ilma Blairita polekski seda sõda, poleks seda koalitsiooni – milles meiegi osaleme – praegusel kujul.
Väited, nagu vedanuks Bush oma puudli Blairi sõtta lihtsalt kaasa, ei vasta muidugi tõele. Blair oli…
-
Duumadelegatsiooni juhi tšekist Nikolai Kovaljovi avaldus, et Eesti valitsus astugu tagasi, on kõige jämedam sekkumine teise riigi asjadesse. Nüüdne Eesti-vastane hüsteeria on Sokolovi meelest aga veel hullem kui hiljutine Gruusia-vastane. Ksenofoobia külvamine viib väga ohtlike tagajärgedeni. Praegu Eesti kui välisvaenlase vastu suunatud hüsteeria võib peagi võtta teise kuju ja haavata bumerangina Venemaad ennast – kui leitakse mõni sisevaenlane, keda rassilise või mõne muu tunnuse alusel nüpeldada.
Samal…
-
Kes võitis?
Nõukogude ajal ajalugu õppides sain teada, et 1812. aastal võitis Borodino lahingu Kutuzovi juhitud Vene armee. Iial ei esitanud ma küsimust, kuidas suhtuda hoolikalt põhjendatud Moskva mahajätmisesse Napoleoni vägede kätte. Aastaid hiljem märkasin prantsuse ajaloolasi lugedes Borodino lahingut juba Napoleoni võitude nimekirjas. Tõdeti, et tegemist oli väga raske võiduga, aga selle tulemuseks oli siiski Moskva vallutamine. Kuna iga jutustus peab sisaldama dramaatilisi pöördepunkte, siis…
-
Kadunud Jean Baudrillard ajas sama rida, kui kuulutas teatraalselt “Le gulf war n’existe pas” [“Lahesõda pole olnud”]. Otsesõnu oleks see ju sulaselge vale – niisiis tuleb seda tõlgendada suuremeelselt millelegi muule osutavana. Prantsuse stiil on kord juba niisugune, olles lähisuguluses mis tahes metafoorikasutusega. Need, kes nimetasid proua Thatcherit raudseks leediks, ei pidanud silmas, nagu ta oleks käies kolisenud.
Baudrillard’i ei huvitanud niivõrd kunstniku puudutus, vaid see, mis…
-
Baudrillard’i tööd tarbimisühiskonna teemal on jätkuvalt laialdaselt tuntud, kuid suuremat tähelepanu on ta muidugi pälvinud oma provokatiivsete väidetega Ameerika, Lahesõja ja 11. septembri terrorirünnakute kohta (Scotsman.com News). Baudrillard’ile sai varakult selgeks, et marksism ja sotsialism ei eristu ülejäänud süsteemist. Talle oli oluline leida moodsa ühiskonna radikaalne analüüsimudel. Ning Baudrillard saavutas ja säilitas äärmuslikkuse (Times online). Ta oli seisukohal, et kui maailm on mõistetamatu, peab radikaalne mõtlemine…
