-
Aasta tagasi, kui konkurssi korraldama asuti ning vajalik hindamiskomisjon moodustati, võis selle koosseisu järgi ennustada, et võitjaks valitakse töö n-ö keskmise maitse järgi. Kunstilises mõttes julge ning värske töö valimiseks oleks arhitektide-skulptorite-kunstiteadlaste osakaal komisjonis pidanud olema praegusest suurem. Kuid komisjonis domineerisid avaliku sfääri poliitilised ja ametkondlikud esindajad, kes on harjunud töötama laiade hulkade ning keskmiste näitajatega, sealhulgas keskmise maitsega, mille poole nad ka komisjoni lõppotsuse tüürisid.
Vabadussõja…
-
Kolmandaks, energiadebatis on uute tootmisvõimsuste ja ühenduste rajamise kõrval alati oluline energiasäästu teema, mis sai riigikoguski kosutavat tähelepanu. Eks raiskamist, see tähendab Eesti majanduse ülisuurt energiamahukust, tuleb seni hurjutada, kuni igaüks kas või häbitundest energiat säästma hakkab. Ja mitte ainult elektri- või soojusenergiat vaid ka oma isiklikku füüsilist energiat. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi värskete andmete kohaselt on eestlased tundides mõõdetult Euroopa Liidu töökaim rahvas.…
-
Jaak Alliku ärgitava kommentaarita poleks seda õnnetut raamatut kõneks võtnudki, aga ilmselt oleme olukorras, mis avaliku diskussioonita ei parane. Pealegi, telliskiviga “Kohanemine ja vastupanu” jõudis lõpule Karjahärma ja Sirgu triloogia Eesti eliidi kujunemisest kahel viimasel sajandil (esimesed osad olid “Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917”, 1997 ja “Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940”, 2001). Pinna kõikumine autorite jalge all on iga järgmise köitega üha märgatavam. Viimane…
-
Õhtumaiseid heaoluühiskondi ohustavat kõige rohkem globaalse kapitalismi ohjeldamatus. Arvatakse, et omaaegsed heaolumudelid ei sobi uutes oludes ja et sõdade järel saavutatud ühiskonnakihtide solidaarsus on kadumas. Tähelepanuta ei tohiks aga jätta, mis osa mängib heaoluriigi allakäigus populism.
Teise maailmasõja järgset heaoluriigi sündi kirjeldatakse sageli kui üldises üksmeeles kulgenud mesinädalaid. Konservatiivid muutsid dekoratiivseks sidemed monarhia ja kirikuga, sotsialistid loobusid märatsemise ja kõige pahupidipööramise ähvardusest. Sageli valitseti koos. Suurimad…
-
Roosamanna-meeleolu meedias kestis valimisteni, sest valdavalt on Eesti erakonnad saanud valijatelt õpetust, et valimiste eel kurvemate tõsiasjade meenutamine hääli ei too. Kui aga valimised läbi said, selgus, et meil läheb küll hästi, aga võib ka minna halvemini. Ja see on tõele palju lähemal.
Ega meil ju tegelikult praegugi halvasti lähe. Pidev 8 protsendi kanti jääv majandustõus on igal juhul etem kui kõikumine 4 ja 12 protsendi vahel.…
-
Professor Skinner, teie töid on mõnevõrra raske liigitada, sest need kaotavad vahemaa poliitilise mõtte ajaloo uurimise ja poliitilise filosoofia vahel. Õigupoolest ei pea see eristus teie arvates sugugi vett. Kuidas iseloomustate oma tööd õpetlasena?
Ma olen põhiliselt ja eksistentsiaalselt ajaloolane. Selline on minu koolitus ja nõnda käsitan ma ka oma tööd. Samas valmistab mulle muret mõnede ajaloolaste kalduvus arvata, et nende töö õigustab ennast kuidagi ise. Ma…
-
Peale poleemika sisaldas “Tähendus ja mõistmine ideedeajaloos” ka uue metodoloogilise programmi visandi. Viimane lähtub Oxfordi tavakeelefilosoofia esindaja John L. Austini tähelepanekust, et lisaks tähendusele on lausetel ka pragmaatiline tahk tegude näol, mis nende lausetega sooritatakse. Skinner laiendab selle käsitluse tervetele tekstidele ning väidab, et tekstide, eeskätt poliitilise filosoofia ajaloo tekstide mõistmiseks ei piisa nende tähendusest arusaamisest: nagu üksiklausetel on ka terviktekstidel pragmaatiline mõõde, mis väljendub nendega…
-
Samas oli näha, kuivõrd tugevalt elasid kohalikud inimesed siiamaani romaani ja tegelikkuse vastuolu järellainetuses. Mulle, kes ma Gotlandil ei ela, mõjus see selgitustöö pisut häirivalt, kuna ma ei tajunud romaani tegelaskujude prototüüpe sugugi olulistena. Mu noorpõlve lugemise valguses oli tegu pigem inimolemise, inimese kui “sotsiaalse looma” varjukülgede üldistusega ning tegelaskujusid oli kasutatud nende üldistuste tegemisel.
Kuulun nende väheste eestlaste hulka, kes on näinud Kõusaare “Magnust”. Suhtun minagi…
-
Naine raputab pead, muljub meelekohti ning imestab: kus see bensiin on? Siis mõistab oma küsimuse jaburust, võtab mult vastu pangakaardi, ja edasi on kõik ta liigutused automaatsed. Ka Leedu piirivalvurid on silma looja lasknud, neidki peab maast üles raputama. Kas siis Euroopa Liidu piiril tohib kell kolm hommikul põõnutada? Varsti läheb päris valgeks, linnud hakkavad rahvuspargis laulma, aga nemad magavad. “Tahan Venemaale,” ütlen sõrmenukkidega vastu akent…
-
Miks pöördus neiu õnn, nii et jätkuva kuulsuse asemel tabas teda vangipõlv ning hirmsamast hirmsaim – tulesurm? Üllar Saaremäe lavastus sellele küsimusele vastust ei otsi. Tema üle aegade kanduv sõnum on, et maailm vajab armastust, mitte ohvreid. Vajab usku, inimlikkust, headust, mitte hukkamõistu, kadedust ja väiklust. just neid viimaseid näitab Paul Claudeli Jeanne d’Arci üle kohtumõistmise tekst. Rahvalik, groteskne ja julm on see sõnum. Ja muusikaski…
