-
Üks konks on ajakirjanduse „kriitikal” veel. Kui president või keegi teine ajakirjandust kritiseerib, teeb ta seda oma nime all. Ajakirjanduse kriitika tuleb aga väga sageli ebamäärasest allikast: „Pealtnägija teatel”, „Postimehe andmetel”, „Eesti Päevalehele teadaolevalt”. Miks me peaksime tõsiselt võtma informatsiooni, mille tegelikku allikat varjatakse? Ja miks seda varjatakse? Miks meile ei selgitata varjamise põhjusi? Ma ei ole meie ajalehtedes näinud ühtainsatki niisugust selgitust.
Ma juba kuulen vastuväidet,…
-
Muidu nii tolerantsed peatoimetajad ohkavad järjekordsest punaprofessori artiklist kuuldes kaastunde- ja etteheiteseguselt. Aastatega koduseks muutunud rääkivad pead nädalavahetuse ühiskonnaelusaadetest avaldavad raadiokanalites hukkamõistu. Punaprofessorite avaldamist taunib otseselt oma kõnes koguni president.
Kirjeldatule lisandub ent veel varjatud, toimetajate teada jääv pärakülg. Punaprofessoriga läbikäimine pole kaugeltki nauding. Tunduvalt lihtsam on pöörduda enamasti emotsionaalselt üliintelligentsete isamaalaste poole. Kui mõni erand välja arvata, on ajalehetoimetaja suhtlus isamaalasega meeldiv ning asjassepuutumatute liiasusteta.…
-
Loomulikult on alati mõtet uurida, kuidas ja kas põhiseadus kodanikku üldse millekski kohustab, milliseid Bermuda või mitte-Bermuda kolmnurki ette seab. Kui see kodanik on parajasti saanud presidendiks, ministriks või parlamendi liikmeks, siis on raami kuld ja rangide hõõrdunud kohad põhiseadusest hästi näha. Aga kuidas on selle inimesega, kes on omale diplomaadi rolli vabalt valinud? Kas põhiseadus kohustab käituma, mõtlema, tegema ja olema? Kas ta üldse kuidagi…
-
Rääkivas ja kirjutavas kommunikatsioonisektoris on lood vastupidi. Seal käib võistlus just keskmise maitse parima tabamise nimel, ränk rebimine reitingute ja lugejamassi pärast. Mis ühtedele häbi-, see teistele auasi. Kontakt maapinnaga on kadunud. Korraga soovitakse olla kõrgeim võim ja rahva teener. Meedias valitsev vaim peegeldus riigi sünnipäevanädalal eredalt professor Epp Laugu ja ajakirjanik Antti Oolo avalikus kirjavahetuses.
Lauk kirjutab: „Ohus on kogu eneseregulatsiooni mõte. Kui ajakirjandus kasutab oma…
-
Ses suhtes on absurdiks pöördunud rootsi õigusteadlase Stig Strömholmi käsitlus, mille järgi tuleneb tänapäevane euroopalik riigi- ja ühiskonnakorraldus suurel määral juristide mõttelaadist ja nõudest lahendada ühiselu probleeme mitte irratsionaalselt, vaid diskussiooniga õigusprobleemi üle. Nii olevat Euroopa avalik elu ja kultuur kõrgkeskajast peale muutunud juriidiliseks ja ratsionalistlikuks kõigi selle heade ja halbade külgedega – Euroopast kujunes juristide maailmajagu. Euroopalik debatt parlamentides, vallamajades, kohtutes ja ametiasutustes olevat oma…
-
Kui see situatsioon asetada tuhandeid kordi suurendatud skaalale, siis paistab, et just viimased strateegiad on need, mille inimkonna suur osa on valinud kliimamuutustele reageerimiseks. Mõned kuulutavad nii muutused kui nende inimliku põhjuse teooriaks, mida pole tõestatud. Näiteks Briti ajakirjandusega võrreldes on Eesti meedias niisugused seisukohad üllatavalt ebaproportsionaalselt esindatud. Kuigi enamus teadlastest näeb kliimamuutustes märkimisväärset antropogeenset elementi, tuuakse siinkandis esile pigem kahtleva vähemuse või alternatiive otsivate teadlaste…
-
On kolm vaala, millele toetub tänapäeva rahvusvaheline kuritegevus: uimastid, „elava kaubaga” kauplemine ning kulla ja arheoloogiamälestiste salakaubavedu. . . . Võitlus nendega on erakordselt keeruline ja perspektiivitu: igal kolmel juhul puutume kokku sissetöötatud ja läbimõeldud organisatsioonilise tegevusega, kus asjaarmastajatel pole midagi peale hakata.
(Interpoli vastutav töötaja ajakirja Life
korrespondendile 1967. aastal)
Tõepoolest, pole midagi uut siin päikese all. Arvatavasti on enamik meist kuulnud vaaraodele püstitatud hiigelpüramiidide kurvast saatusest muistses Egiptuses. Niisamuti…
-
1.
Mul ei ole balleti suhtes, erinevalt ooperist, mingeid eelarvamusi. Kehakeeles mõistan ma emotsionaalset rõhutamist, „ebaloomulikkust” (tehnilises mõttes), teatavat groteski me igapäevase liigutuste jadaga võrreldes paremini kui häälekasutuses. Ekstaole. Eriti võluv on veel modernne, ekspressiivne tants, aga see selleks.
Ungarlaste meeskonnatööna valminud lasteballett ülituntud muinasjutu motiividel on loomult ikka pigem „klassikaline” (muidugi nooremale, püsimatumale publikule mööndusi tehes) – lembeduetid jms. Kuigi, jah, mis nende pagana päkapikkudega pääle…
-
1.
Lavastust teljena läbiv ja koos hoidev seitsme pöialpoisi liin oma lastepärasuse, muinasjutulisuse, elurõõmu, tempo ja kohati lausa hiilgava esitusega on pisidetailideni läbi lavastatud ja efektne. Pöialpoiste esinemislust haarab. Ja haarab meeldejäävalt. Seda nii pooside kui ka sünkroonsete liikumiste dünaamika osas. Kõik pöialpoistele lavastatu on eesmärgistatult show, s. t tants vaatajatele. Nende „missioon“ on kujundlik ja üheselt mõistetav. Balletiteatris erakordselt harv nähtus, nii et tahaks nende lausa…
-
Ants oli pärast mõningast nuttu jõudnud midagi sellist juba ka ise mõelda. Ehk polegi kõige hullem nõu. Et sai ju kah üks sõda ära võidetud ja oma riik tehtud. Kasutaks ehk tõesti selle va ajaloo ära, ammutaks sealt väheke uhkust ja arendaks uuesti välja tolle mitte-hädavarese mentatee-mis-ta-oligi? Sai ju koos oma küla meestega sõditud könnide ja vonnidega päris mehe moodi. Aga see kõige vaprama mehe aumärk…
