-
Eesti Interpreetide Liit esitas Kumu auditooriumis taas järjekordse nn multimeediaprojekti, kontserdi, mis kandis pealkirja “Vool”, esitajad Sirje Mõttus (akordion), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ning multimeediakunstnikud Riina Maidre ja Maksim Šurin. Kavas olid teosed järgmistelt heliloojatelt (esitamise järjekorras): Mariliis Valkonen, Luciano Berio, Esa-Pekka Salonen, John Cage, Tatjana Kozlova, Toshio Hosokava ja Mirjam Tally. Armsad muusikud andku andeks, et ma nende kordaminekute juurde jõuan alles artikli…
-
Tegelikult oli see ju ettenähtamatu, et 2007. aasta 1. juunil toimuv “Wallenbergi” Eesti esietendus puudutab meie ühiskondlikke närvipunkte. Kuigi väidetavalt on lavastaja Neeme Kuninga abiga sündinud Dmitri Bertmani ja Ene-Liis Semperi lavastuses poliitilist laengut igati mahendada püütud, tõlgendab see üsna aktiivselt kohalikust üleilmseks saanud “kivist kangelase” saagat. Ooperis on rohkesti sõnumeid, mis haakuvad sellega otse ja teravalt.
“Ma olen vaid üks miljonitest, kellest sõda on üle käinud,…
-
Elektronlamp, mis tõi suure muutuse ka muusikasse, võimaldades arendada elektroonilist muusikat, on Edisoni hõõglambi edasiarendus nähtumuselt sisu poole. Hõõglambis ajab elektronide vool läbi suure takistusega traadi sellesama traadi eredalt hõõguma ja ongi kõik. Raadiolambis aga suunatakse kavalal moel seda elektronide voogu nõnda, et suunaja väikese näpuviibutuse peale elektronid väga otsustavalt reageerivad.
Siin pole põhjuseks muidugi mitte see, et raadiolambi teeneid poleks enam vaja. On ikka küll. Kuid…
-
Teine alguspunkt: 1998. aastal algatas Estonia teater libretode võistluse, et puhuda elu sisse kodumaisele ooperikirjutamise traditsioonile. Laekus 24 tööd. Tänaseks on nii mõnigi selle võistluse vili jõudnud lavale publikut rõõmustama. Sealtpeale on rahvusooper hoidnud ka kinni põhimõttest, et igal hooajal peab mõni uus eesti algupärand lavale pääsema. Kui aga lugeda kokku kutselise teatri esimese sajandi jooksul Estonias etendatud Eesti algupärased muusikalised lavateosed kuni “Wallenbergini”, on tulemus…
-
Foorumile mõtteainet andnud teemadest polnud suurem osa sugugi uued: aastaid on näiteks räägitud muusikaõpetajate kesistest palkadest (isegi kõige kõrgema kategooria kooliõpetaja, täpsemalt õpetaja-metoodiku töötasu ei küüni Eesti keskmiseni!). Midagi uut polnud kahjuks ka foorumit väisanud haridusministri Tõnis Lukase kinnituses, et üldhariduskoolide uue õppekava ja uute ainekavadega küll tegeletakse (ikka veel!), ent millal need reaalselt valmis saavad ja rakenduvad, pole praegugi teada. Tuttav ainevaldkond on samuti üldhariduskoolide…
-
Miks, mida ja kuidas?
Foorumijärgselt on võimalik nentida, et päeva jooksul kõneldu tõi ilmsiks kahe põhilise hariduskäsituse esindatuse meie muusikaharidusega seotud inimestel. Vaatlen neid järgnevalt lähemalt ning seostatuna kolme küsimusega, mis läbi sajandite mis tahes pedagoogilist tegevust on määratlenud. Need küsimused on: miks, mida ja kuidas õpetada ja õppida; ning antud vastused võivad erineda sõltuvalt ajastust ja selle vaimsest situatsioonist.
Nii nagu Eestis tervikuna, nii näib domineerivat ka…
-
Aga kunstnikuks enne ei saa, kui oled elu tundma õppinud, kõvasti vastu pead saanud, siis on lootust. Aga kuidas seda kõike teha, selle koha peal vaikitakse mõtlikult ülespoole vaadates – kõik ei peagi kohe arusaadav olema, mis on muidugi tõsi. Kui siis põhjalikult segadusse aetud noor inimene muusikast eemaldub, hakatakse kurtma, et Eestis on vähe noori, kes tahavad sellega tegeleda. Aga Eestis on väga palju andekaid…
-
Meie muusikakoolides õpib kokku ca 12 000 muusikaõppurit koos Muusikakoolide Liidu ja muusikakeskkooli õpilastega. Lisame siia veel eramuusikakooli Gamme, Kibuvitsa muusikastuudio, Kohila Koolituskeskuse muusikaosakonna, Nissi Trollide muusikastuudio, Sonare stuudio, Rapla kitarristuudio, Musaklubi, Kaari Sillamaa laste kaunite kunstide kooli, Arsise kellade kooli, Meero Muusiku jne, saame kokku julgelt üle 14 000 muusikahuvilise, kes on valinud muusika oma hobiks, millega vabal ajal rõõmuga tegeleda.
Olen päris kindel, et õpetajad, kes töötavad…
-
Millegipärast on meie hariduses juba üle poole sajandi juurdunud tõdemus, et muusikaõpetus on eesti kultuuris midagi hästi kõrvalist, tähtsusetut ja marginaalset. Ühest tunnist nädalas (kas te kujutate ette matemaatika, füüsika jms õpetamist selles režiimis?) peaks täiesti piisama selleks, et sirguksid omasoodu uued Pärdid, Tormised, Tüürid, Kaljusted ja Rannapid. Ollakse veendunud, et see kõik juhtub ladusalt justkui iseenesest, hariduspoliitikast ja vähegi adekvaatsest mõtlemisest sõltumata.
Aga räägime siis juba…
-
Kas peaks sellist üritust pidama pelgalt üksikute muusikaõpetajate erihuvi saaduseks või võib selle tagant näha mingeid laiemaid suundumusi eesti kultuuris? Kui võtta arvesse “Viljandi folgi” aasta-aastalt kasvavat populaarsust ja kas või fakti, et kõrge külalise, kuninganna Elizabeth II auks peetud “minilaulupidu” algas vana rahvalaulu võtmes, siis tundub, et rahvapärasuse element on meie muusikakultuuris üha kaalukam. Niisuguseid nähtusi uuritaksegi Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas. Tähelepanu keskmesse on viimastel aastatel…
