-
Beethoveni ooper “Fidelio” pole ooperilavadel olnud kuigi sage külaline juba selle loomisaastaist (1805-1806 ja viimane, siingi kõlanud variant 1814) peale, kuna teose vokaalpartiid nõuavad hea koolituse ja vastupidavusega lauljaid. Nagu lavastaja Liis Kolle on kavalehel tabavalt märkinud: “Tema muusikalis-moraalset kõrgust ja teatraalset avaldusvormi on raske ühisele nimetajale viia”. Nimelt puudus Beethovenil kahjuks üks omadus – lavakunsti omapära tajumine. Ka ta ise ei pidanud “Fideliot” täiuslikuks ning…
-
Iga ettevõtmine on (õnneks) korraldajate nägu. Tallinna kammermuusika festivali esinejad on akadeemilised ja mitme põlvkonna tunnustatud eesti muusikud. Sel aastal Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Mari Tampere, Marko Martin, Peep Lassmann, Oksana Sinkova, saksofonikvartett SaxEst jpt. Võimaluse festivali galakontserdil aariaid orkestriga kuulata andis muusikaakadeemia orkestrist välja kasvanud Festivali Kammerorkester (juhendaja Mari Tampere).
Tallinna festivali puhul võib paralleeli tõmmata soomlaste fenomenaalse Kuhmo kammermuusika festivaliga. Viimasesse on kunstiline juht Vladimir Mendelssohn lisaks…
-
Carmeni rollis oli seekord üllatuslikult blond naisterahvas, kes mängleva mõnuga nautis oma mõju meestele. Ootamatult kirglikuks ja siiraks kujunes “lilleaaria” viiulitele usaldatud teemaarendus – siin avanes kahe noore Armastus täies ilus. Anastassia Mihheikinas ja Nariman Bekzanovis oleks nagu liikuma hakanud mingi täiesti uus hoovus, tekkis energiavoog, mis haaras endaga kaasa ka publiku – aplaus oli spontaanne ja pikk.
Väga sugestiivsed ja mehised oli Korrehidoor Volodimir Šmigelski ning…
-
Pealkirjas väidetu peaks olema vastuseks küsimusele, mitu eesti tšellisti kontserti toimub meil ühel hooajal. Pöörame pilgu Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” ja mis me näeme? Aegade algusest, s.t sarja käivitumisest aastal 2003 tänaseni on toimunud kahe tšellisti kaastegevusel kolm tšelloõhtut.
Sarja avakontsert oli noore mehe Kristjan Saare õlul koos pianist Ralf Taaliga, järgmine toimus aastal 2005 ja siis oli laval Ardo Västrik koos pianist Lea Leiteniga…
-
Jerry Lee on mul müütilise kujuna meeles Johnny Cashi eluloofilmist “I walk the line”, ning muidugi vanast muusikakõmupressist. Märatseja, alkohoolik, skandalist, narkar, kakleja, ülbik, keda tõmbasid enim lapseohtu nümfetid. Rock’n’roll oli ju Ameerika moraalsele ehitussõrestikule ohtlik (nagu neegrid, juudid, kommunistid, biitnikud, erinevad naisõiguslaste liikumised jms) kuni selleni välja, et paljud usuvad, et suurimate rock’i-sangarite enam-vähem üheaegne kadumine areenilt USAs polnud juhus, vaid hästi organiseeritud tegutsemiskava: Elvis…
-
Kohalik ja kohatu
Seksoundi plaadifirma kümnes väljalase, kogumiku “Kohalik ja kohatu” teine osa toob meieni läbilõike eesti popmuusika peavoolu kõrval jõudsalt kulgevatest hoovustest. Seejuures läheneb mõnigi neist juba mainstream’ile, ent on siiski suutnud säilitada identiteedi. Plaadikaanel seisev “independent music” võib žanrimääratlusena küll olla eksitav, sõna-sõnalt aga iseloomustab kompilatsiooni hästi. See on tõesti muusika muusika enese pärast.
Valim tundub seejuures väga mitmekesine ning ei anna end naljalt määratleda ühegi…
-
Kindlasti on igasugune “elusalt” kuuldu alati mõjusam, ent kui reklaamigurude üles haibitud staaride galakontsertidel on enamjaolt traditsioonilises vormis reastatud valik lauljaid (kellest äärmisel juhul kaks-kolm on n-ö publikupeibutused), siis kõnealune õhtu lausa jahmatas nii lavastusliku läbimõelduse kui sõna otseses mõttes “tähesajuga”.
Uskumatu, et ühes teatris (Moskva Novaja Opera) on selline lausa pillav sopranite küllus! Oli ju antud õhtu pühendatud sajandi suurimale sopranile Maria Callasele. La Divinale, lauljale,…
-
Festival on tänaseks jõudnud oma mõõtmetelt parajusse, s.t ei tapa mahtudega, ja seda jõuab mõnuga jälgida. Senisel kolmel festivali aastakäigul on välja kujunenud meeldiv programmistandard, s.o midagi eelmisest programmist: Orffi “Carmina burana”, Piazzolla “Maria de Buenos Aires”; midagi, mis on superesituses: Poulenci “Karmeliitide kahekõned” (2005), Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” (2006). Lisaks sensatsiooniline lehekülg vene kultuurist: Helikoni ooper, Novaja Opera ning nüüd ka Russian Imperial Ballett…
-
Kirjandusteadlane Pavel Viskovatõi on kirjutanud 1892. aastal ilmunud rariteetses väljaandes “Lermontov. Elu ja looming” muu hulgas: “Lermontovi teostes peegeldus vaba üksiku hinge väsimatu võitlus ajastu nivelleeriva jõu rõhumisega. . . . Kogu oma võimsa natuuriga püüdleb Lermontov valguse ja headuse poole. Ning ainult selles näeb ta pääsemist hingepiinadest.”
Läbi aegade on rahvaste müütides esinenud universumis rändavad hinged, kes igatsenud leida hingerahu läbi puhastava armastuse. Ning need müüdid on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele…
-
Tegutsenud 2003. aasta kevadest saadik, on Led R lõpuks ometi saanud hakkama oma esikalbumiga “Led The R Out”. Salvestatud tänavu talvel-kevadel, koosneb plaadi materjal 11 Led Zeppelini klassikalisest laulust ja (oh imet!) ühest akustilisel kitarril esitatud originaalpalast nimega “Fairytale to Little Roosi” (“Muinasjutt väikesele Roosile”). See pärineb kitarrist Jaanus Nõgistolt ja haakub stiililiselt ülejäänud materjaliga nii kenasti, et seda on serveeritud lühikese (alla kahe minuti) sissejuhatusena loole…
