-
Projekt on tõepoolest pikaajaline, sest tegemist on 33-köitelise väljaandega, kus avaldatakse koos kommentaaridega kõik Eduard Tubina lõpetatud helitööd. Liikumise kiiruseks on planeeritud üks köide aastas, seega kestvuseks 33 aastat. Selles mõõdukas tempos võib esineda nii accelerando’sid kui allargando’sid, kuid vähemalt algperioodil on üks köide aastas normaalne.
Millal ja kuidas see töö algas?
Esimesed impulsid tulid tänaselt peatoimetajalt Vardo Rumessenilt aastal 1997 ja koos Neeme Järviga pandi kivi veerema.…
-
Selles mõttes oli sümptomaatiline kõnealuse kontserdi teine pool, kus kõlasid 2005. aastal loodud laulutsüklid viiulile ja klaverile ning siis äkki hüpe tagasi – „Serenaad” keelpilliorkestrile aastast 1978.
Silvestrovil on pea iga teos kellelegi pühendatud, olgu siis veel elavale või juba lahkunud inimesele, mõnele helilooja heale sõbrale või lähedasele. Silvestrovi kontsert oli justkui käik tema isiklikule kalmistule. Helilooja seisatab oma lähedaste haudade juures ja vestleb vaikselt, meenutab. Ja…
-
Eriline oli, et see, mida tavaolukorras plussiks pidada ei saa – et see pöördus meie kasuks. Tallinna Filharmoonikud on ju puhkpillide osas projektorkester. Aga just rutiini puudumine tõi kaasa tugeva kontsentratsiooni ja kõrgendatud valmisoleku. Ja kontsertidel kulmineerus see eriliseks loomingulisuseks ning värskuseks, mida ka üks Kölni muusikakriitik oma arvustuses esile tõstis. Kontsertidel oli nii erilisi hetki, mida igapäevatöös ei saavuta.
Ent nende Euroopa tippsaalide tõelises kunstilises õhkkonnas…
-
Loomulikult on neil noortel, kuhu pürgida – staatus, mida omab naisviiuldajate kuninganna Anne-Sophie Mutter, on tõeliselt ihaldatav nagu ka tema kontserdihonorar (umbes 1 miljon krooni). Nende noorte selja taga on terve rida andekaid viiuldajaid, kes on juba mõne kontserdiagentuuriga seotud. Samuti neid, kes selleks alles võimalusi otsivad. Aga kindel on see, et ilma Joeske van Walsumi agentuuri toetuse ja Eri Klasi noori soosiva suhtumiseta me vaevalt…
-
Bariton René Soom on laulnud RO Estonia ooperikooris 1997. aastast ja solistina üles astunud alles aastast 2005. Tema kontos on suurepärased ooperirollid Jevgeni Onegin, Silvio (Leoncavallo „Pajatsid”), Dandini (Rossini „Tuhkatriinu”) jt. Lisaks draamarollid teatris Varius, kus ta on osalenud varsti juba kümme aastat. Tema musikaalsus, erakordselt meeldiva ja mehise tämbriga baritonihääl ning näitlejavõimed on andnud talle rolle ka väljaspool teatrit, näiteks Kaiv Consorti etendustes (Orffi „Kuu”…
-
Paavo Järvi võitis maineka Saksa heliplaadikriitikute aastapreemia Bremeni Deutsche Kammerphilharmoniega salvestatud Beethoveni III ja VIII sümfoonia CD eest firmalt Sony BMG/RCA. Preemiad anti üle Berliinis 17. XI. Et just on ilmunud ka nende Beethoveni sarja uus CD IV ja VII sümfooniaga, nimetas ajakiri Stereoplay neid salvestisi „Paavo Järvi Beethoveni-revolutsiooniks”. Cincinnati SOd juhatab Järvi sel kuul kolme kavaga, sh 2. – 10. XI viies kontseri Stravinski festivalil (ka Haydn, Beethoven,…
-
1850. aastaks oli Giuseppe Verdi loonud ooperi „Nabucco”, mis tegi temast itaalia rahvuskangelase: lavadel mängiti edukalt tema oopereid „Ernani”, „Macbeth”, „Korsaar”, „Luisa Miller” ja „Stiffelio”. Talle tehti pakkumisi kirjutada ooper suure Shakespeare’i tragöödiate „Kuningas Lear”, „Torm” ja „Hamlet” ainetel. Verdi tunnistab ise libretist Francesco Maria Piavele: „Mis puudutab žanrit, siis see võib olla grandioosne, kirglik, fantastiline – see kõik pole minu jaoks oluline, peaasi et libreto…
-
Need mõtted mõlkusid peas, kui suundusin ülalnimetatud interpreetide kontserdile „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pealkirjaga „Napoli laulud”. Eesti ooperilavade ühel säravamal baritonil (annotatsioonist) peab olema käepärast võtta korralik Napoli laulude kava (13 laulu), kuna algselt välja kuulutatud Oliver Kuusiku ja Aare-Paul Lattiku kontsert muutus Saali-Paemurru omaks üsna viimasel hetkel.
Teades Aare Saali (bariton) Itaalia tausta – maestrod Gino Bechi (1913–1993) ja Rolando Panerai (1924) –, ei ole siin midagi,…
-
Elts oli orkestri kompaktsema kõla huvides ümber tõstnud: tšello ja II viiulirühma kohad vahetanud. Samas ei saanud aga tunda vähendatud orkestrikoosseisu ansamblitunnetust ega rõõmu Viini klassika stiilsest esitusest, sest kogu aeg oli Napoleon ratsapiitsaga taga ajamas. Tempod olid orkestri võimete piiril balansseerides juba sedavõrd kiired, et sisse tulid ka teatud loksukohad ning nii mõnedki puhkpillisoolode noodid lendasid sõna otseses mõttes aia taha. Aga eks omamoodi õppetund…
-
Kui nimetada Holliest USAs alahinnatuks, võib see tunduda üllatav neile, kes on hiljuti läbi astunud sealsetest plaadikauplustest ja näinud Holliesi loomingust koostatud mahukaid CD-antoloogiaid. Kindlasti võis tollal üheks määravaks põhjuseks olla Holliest USAs esindanud plaadifirma Imperials juhtkond, kes suhtus ansamblisse äärmiselt leigelt. Kannatajaks pooleks osutus loomulikult The Hollies, kellele suur turg jäi suletuks.
Kuigi Manchesterist pärit The Hollies plaadistas aastatel 1963–1970 tervelt 17 Briti TOP 10sse jõudnud…
